MГјrgiliblikas

Erik Tohvri

Arvatavasti on paljud naised oma elus teda kohanud – kena, abivalmis, armastusväärset noorepoolset meest. Meest, kes oskab südantvõitvalt naeratada, kes üritab igapäevamuredes lohutust pakkuda ja sellega ükskõik kelle hallivõitu argielus kogunisti uue, särava lehekülje pöörata. Meest, kes oma päikeselise olemusega nii mõnegi abielus eevatütre võrdlema ja südant valutama, võibolla isegi kahetsema paneb, et tema abikaasa selline ei ole… Aga – kas ta on ikka niisugune, omakasupüüdmatult abivalmis? Võibolla on tegemist hoopis liblikapüüdjaga? Või on ta ise kirevalt kaunis liblikas? Äkki koguni salakaval mürgiliblikas?

Erik Tohvri

MГјrgiliblikas

1

Polikliiniku valvsalt steriilne koridor on ajaviitmiseks üks ebameeldivamaid kohti. Ooteaeg venib seal tavaliselt õige tüütult ja pikkamisi, sellega nagu rõhutades ootaja abitust, võimetust ilma tohtrite abita toime tulla. Enamasti istutakse seal suhteliselt ahtas ooteruumis toolidel vastastikku, igavledes ja kindlasti ka muretsedes, sest arsti juurde minnakse alati häda pärast. Kas on see häda siis suur ja selge või hoopiski ebamäärane, salamisi kõpitsev ja seda enam rahutuks tegev, kuid rõõmu ei tee selline ootamine kellelegi. Erandiks võiks ehk olla vaid tulevaste emade järjekord naistearsti vastuvõtutoa ukse taga, aga küllap sealgi on oma mured ja hirmud.

Selle valge ukse taga, kus Valdur Rohtmets koos kümmekonna saatusekaaslasega istus, oli ootajate ilme eriti murelik ja morn. Juba kiri uksel – onkoloog – tekitas tahtmise kabinetist kaarega mööduda, aga selle ukse taga istujatel enam niisugust võimalust ei olnud. Nemad, teiste hulgas ka Valdur Rohtmets, olid suunatud nimelt siia, kaasas röntgenipildid ja seniste uuringute materjal.

Oleks pidanud ikka ajalehe ostma… mõtles Valdur, aga samas tuli meelde, et oli lugemisprillid koju köögilauale unustanud. Ilma nendeta oli ajalehe lugemine lootusetu, peened tähed hajusid ähmasteks hallideks ridadeks. Kunagi oli ta nägemise halvenemisse huumoriga suhtunud, algul loetavat teksti järjest kaugemale nihutanud, aga lõpuks üsna ebaoriginaalselt kõigile seletanud, et käed jäid lühikeseks ja peab nüüd seetõttu prille tarvitama. Aga see oli peaaegu kõikidele vanemaealistele tuntud häda, millega lihtsalt pidi leppima.

Hoopis hullem oli seestpoolt tulev signaal, mis meest juba pikka aega rindealuse näpistuse või pigistuse, vahel ka kõrvetiste näol kiusas. Algul pidas Valdur seda üheks nendest väikestest vaevustest, mis inimest aastate lisandudes aina enam saatma hakkavad; aga selle asemel et kaduda või siis vähemalt vähenemismärke näidata, muutus kõpitsus järjest tüütumaks.

Seedehäire… oli mees algul kaheldes diagnoosi pannud ja sellega end pikka aega rahustanud, aga vaevuste jätkudes otsustanud lõpuks siiski arsti poole pöörduda. Pärast jaapani mõõgaks nimetatud uuringut oli tohtri otsus küll mõnevõrra rahustav – öeldi, et maos haavandit ega midagi muud patoloogilist näha ei ole. See meeldiv teadmine suutis nähtavasti ka seestpoolt tulevad signaalid vaikima panna – inimorganite funktsioone juhib ju närvisüsteem –, aga mõne aja pärast tekkisid vaevused uuesti ning see oli juba tõsine märk, et midagi on tõeliselt korrast ära. Järgnesid uued ja põhjalikumad uuringud, ning nüüd istuski Valdur Rohtmets onkoloogiakabineti ukse taga, et asjasse lõplikku selgust saada. Ta püüdis end rahustada mõttega, et tuntud vaenlane on alati parem kui tundmatu, olgu siis tegemist vaenlasega selle sõna otseses või ülekantud mõttes. Kui on tõsine häda, tähendab jaanalinnuna pea liiva alla peitmine aga tingimusteta alistumist ja üsnagi tõenäoliselt hilisemat kahetsust: miks ma ometi kohe arsti poole ei pöördunud…

Järjekord venis ängistava aeglusega. Kakskümmend minutit patsiendi kohta, see oli miinimum; see ooteaega tundidesse venitav tempo näis veelgi rõhutavat, et kabinetis toimuvad üpris põhjalikud kõnelused ja otsustamised.

„Vab