Kindel linn
Tiit Aleksejev
Issanda aasta 1098. Ristisõdijatel on õnnestunud vallutada Antiookia, kunagise Rooma Süüria pealinn, mis jääb suuruselt alla ainult Konstantinoopolile. Samas tuleb neil endil piiramiseks valmistuda: moslemite abivägi on iga hetk kohale jõudmas. Romaani peategelasel, noorel Provencei rüütlil tuleb võidelda oma elu eest, sest lisaks uskmatutele ähvardab teda basileus Alexios Komnenose kättemaks. Tal on toetuda ainult oma kaaslastele ning Sitsiilia normannide juhile krahv Bohemondile, kes on liitlasena enam kui kahtlane. Tiit Aleksejev (snd 1968) on hariduselt ajaloolane. Kindel linn on teine osa Esimese ristisõja ainelisest triloogiast. Selle avaraamatut Palveränd tunnustati Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga.
Tiit Aleksejev
Kindel linn
Beiruti eestlastele. Ivole, Danielile, Jaanusele ja Meelisele
Autor tänab Kultuurkapitali ning Piret ja Vahur Volli, kellele kuuluval Pajakal käsikiri valmis
… ja kihutan ratsul, keep tuule käes, ise vägede kuningas,
ja kihutan nende ees koolmetel, nГµlvadel,
ja nemad mu kannul.
    Paavo Haavikko[1 - „Kaksikkotkas”, soome keelest tlk Paul-Eerik Rummo]
ESIMENE PEATГњKK
Anno Domini 1148. Boscodoni Jumalaema klooster Provence’is
вЂ
Kirjutatud on: mina käin su ees.
Mina käin su ees ja raiun riivid.
Ja purustan väravad.
1098. aasta maikuuks oli Sõna täide läinud.
Antiookia, kogu SГјГјria pealinn, kuulus kristlastele.
Valitud rahvale. Taevaminejatele.
Me oleme juba ammu teisel pool joont, oli mu armsam mulle Г¶elnud.
Meile on ainult aega antud. Ajapikendust.
Tal oli Гµigus.
Г–eldakse, et pГјhakud on Гјhe jalaga taevas, teisega maa peal.
Antiookia all oli seda terve armee.
Noateral.
Anno Domini 1098. Antiookia Orontese ääres.
вЂ
Rüütel Tancred, Bohemondi käskjalg, leiab meid Sillavärava juurest.
Me oleme end välja sirutanud raudvõrega kaetud kaevu kõrvale, seljad vastu graniidist rakkeid.
„Sant lugu,” ütleb ta nähes, kui vähe meid on järele jäänud. „Aga mis teha.”
Ma ei vasta talle.
Keegi ei vasta.
Tahmase näoga mehed meist mööda tuikumas, magamatusest, veinist ja tapmisest oimetud.
Tumedate plekkidega kaetud nahkturvised varjavad ihu.
Verega määrdunud sõjariistad me kõrval.
Öises segaduses ei ole keegi märganud, et olime linnas ammu enne teisi.
Nii palju on meil Гµnne olnud.
Mu relvale on roninud väike kuldsete täppidega sisalik. Ta kergitab pead, tardub hetkeks paigale ja hakkab siis mööda terasest teed sibama.
Väljakule ilmub tonsuuriga munk, käes kahest toikast kokkuköidetud rist.
„Vennad!” hüüab ta põlvili laskudes, „Jumala mõõk on joobunud taevas! Vaata, see on langenud alla Süüria peale!”
Mecharim vГµtab kotist leivatГјki ja hakkab seda mugima, pilk otse enda ette suunatud.
„Seepärast kiitke Issandat! Kiitke ja koguge kokku kõik sellest patusest linnast saadud saak! Keset turgu! Turuplatsi! Täisohvriks Issandale!”
Ta hääl on kõrge ja katkendlik. See tõuseb ja langeb. Keeran pea kõrvale.
Tancred seisab me ees, jalad harkis, pöidlad hõbeneetidega kaunistatud nahkrihma vahele torgatud. Mantel ta seljas on räbaldunud ja põlenud, aga rõngassärk selle all maksab terve varanduse.
„Krahv Bohemond on sinuga rahul,” ütleb ta minu poole pöördudes.
„Ta koguni kiidab sind.”
VГµi rahul, mГµtlen.
Silme ees lahvatab midagi tumedat.
Tunnen, kuidas sõrmed mööda maapinda liiguvad. Vastu tahtmist, nagu elaksid nad omaenda elu. Nad libisevad mööda sillutuskive…
piki sisaliku rada… jõuavad maas lebava mõõgani… ületavad käekaitse… sulguvad pideme ümber.
„…ja tema ees käib hävitav tuli,” kriiskab munk.
Sõrmed on pärale jõudnud.
„…ja tema taga kõrvetav leek!”
Mida nad ootavad? mГµtlen.
„…laastage siis linn ja kõik, mis temast saada!”
NГјГјd! sosistavad varjud. Aeg!
„Igal juhul – hästi tehtud,” ütleb Tancred. „Ja mis peamine…”
Ta huuled liiguvad. Verekohin mu kГµrvus.
Normann on löögiulatuses.
Nüüd…
„…ja jäägu see ahervaremeks… kuni tul