Kollaste lehtede aegu

Erik Tohvri

Romaani peategelane Pärtel on täiesti oma pearaamatupidajaametile pühendunud, kuni ühel päeval on käes pensionileminek. Ent mees ei jää kauaks põdema kõrvaletõrjutuse tunnet, vaid leiab, küll valu ja vaevaga ning suuresti kaasa toel, uue ja sugugi mitte vähem rahuldust pakkuva elamisviisi. Et lugu rullub lahti tänapäeva maaelu taustal, kerkivad üles ka mitmed maaelu probleemid. Jutustaja suunurgas on seejuures elutark muie, nagu kollaste lehtede ajal kohane. "Kollaste lehtede aegu" oli 2000. a. romaanivõistluse 10 parima töö hulgas.

Erik Tohvri

Kollaste lehtede aegu

I OSA

1

Jaa, elus on asju ja olukordi, millega lihtsalt tuleb leppida, meeldigu nad või mitte. Need on enamasti loodusseadustega paika pandud ja toimivad kindlate reeglite järgi, aga ainult osa neist on täpselt prognoositavad. Astronoomid on sekundipealt välja arvutanud, millal tõuseb või loojub päike homme, nädala või kümne aasta pärast ning mis tahes pingutus ei suudaks seda väärata; ometi ei ole seegi kindel, sest alati võib isegi päikesesüsteemi käiku sekkuda mingi ettenägematu kataklüsm, globaalne katastroof, mis hoobilt kõik muudab, sest täielikku sõltumatust ei ole olemas ei väikeses ega suures mastaabis. Kunagi arvati, et aja kulg on kõigest sõltumatu ja absoluutne, aga nüüd teatakse, et ka aja kulgemise kiirus sõltub taustsüsteemist. Tõepoolest – kui pikk oli päev lapsepõlves ja kui kiirelt möödub ta nüüd, kui…

“Vanamees, jäta nostalgia!”raputas Pärtel end mõtetest lahti ja püüdis jälle töösse süveneda. Arvuti ekraan tema ees oli täis numbreid. Numbrid ja nende juurde kuuluvad märksõnad olid tema elu saatnud üle neljakümne aasta – alates sellest päevast, mil ta majandusteaduskonna lõpetas ja tööle suunati. Iga päev oma kabineti uksest sisenedes sattus ta sootuks teistsugusesse maailma, kus valitsesid numbrid ja arvud, ning Pärtel pidi tunnistama, et ilma nendeta ei oleks ta oma elu osanud ette kujutada. Palju, ei õigemini kõik oli muutunud, aga numbrid olid jäänud. Needsamad numbrid, mis algul olid ainult igasugustel paberitel ja kartoteekides eksisteerinud ning mida sai üsnagi algelise mehaanilise arvutusmasina abil välja vändatud – selline Feliks oli iga raamatupidaja laual ja tööajal kontoriruum raginat täis. Siis tulid kalkulaatorid ja ragin asendus vaikse klõbinaga, numbrid ilmusid skaaladele helendaval kujul. Lõpuks tuli personaalarvuti ja selle kõrvale üsnagi tilluke kalkulaator, aga numbrid jäid. Numbrid rääkisid suurettevõtte pearaamatupidajale oma keelt, nende keel oli konkreetne ja täpne ning seda oli ta õppinud suurepäraselt mõistma, isegi paremini, kui oma alluvaid, kes tihti lihtsalt lobisemisse kaldusid. Inventuurid ja aruanded, maksed ja laekumised, arvete ülekanded, võrdlemine ja bilanss – need olid teda saatnud kogu elu. Ja nüüd, sellel ettemääratud aastal, kuul ja päeval pidi tema jaoks sellele harjumuslikule keskkonnale tulema lõpp. Ettemääramine ise oli aga üpris lihtsalt käinud.

“Mõtlesin, et… kuuekümne viieni, siis aitab,”oli ta Kivistikule seletanud. Uuele, nooreohtu direktorile, kes eelmisel aastal ettevõtte juhiks valiti ja kes seejärel sisseelamiseks iga juhtivtöötajaga neljasilmakohtumise oli korraldanud. Kivistik oli selle pärast kulmu kergitanud ja talle pikalt otsa vaadanud, kuidagi imelike, mittemidaginägevate silmadega.

“Ja praegu teie olete…?”

“Kuuskümmend neli. Tuleval aastal, märtsikuus, siis… Muidugi, kui see teile sobib!”ütles Pärtel ja sai enda pärast pahaseks. Kuidagi alandlikult, lausa sabaliputamisena oli see ütlemine välja tulnud, oma positsioonil polnud ta harjunud niiviisi rääkima. Kogu oma kauaaegse juhttöötaja väärikuse oli ta selle poisikese ees ühtäkki minetanud.

“Ma tutvusin teie andmetega, jah. Staazhh on teil soliidne, teil pole vist suuremaid pahandusi ka olnud…”

“Suuremaid? Minu teada pole minust sõltuvalt mingeid pahandusi olnud!