Mardika umb ehk minu väike hullumaja
Holger Kaints
Romaan „Mardika umb” kujutab paari aasta tagust aega, kui masust ei teatud veel midagi. Mõne noore inimese peas tärkab mõte kuulutada raha jumalaks, kummardada seda ning ülistada, nagu ülistatakse teisigi jumalaid. Öeldud-tehtud – mõte viiaksegi ellu. Selle teema kõrval kirjeldatakse peategelase, tema perekonna ja naabrite kohati lõbusat, aga vahel ka üsna veidrat igapäevaelu Mardika umbtänavas asuvas väikeses korrusmajas. Raamatus on nii inimsuhteid kui ka mõtisklusi sellest, mis siis on meie praeguses elus oluline ning kas väärtushinnangud on tõesti paigast nihkunud või see ainult näib nii. Holger Kaintsilt (s. 1957) on varem ilmunud romaanid „Teekond mäetipu poole“ (Eesti Raamat 2003) ja „Lennukivaatleja“ (Loomingu Raamatukogu 2009).
Holger Kaints
Mardika umb ehk minu väike hullumaja
Meie peres on kГµik hullud: minu isa, minu ema, Гµde, ja kГµige tipuks muidugi mina ise ka.
Ent mitte ainult meie peres. Ka meie majas on kГµik hullud. Meie korrusel elavad naabrid mГµlemalt poolt, nii paremalt kui vasakult. All esimesel korruselgi elavad ainult hullud. Ja samuti on hullud Гјlemise korruse inimesed.
Ometi pole seegi veel kõik. Ka need, kes naabermajades elavad, on hullud. Samuti asukad sellel tänaval, millest meie umbtänavajupike sisse pöörab ja mis viib laiale puiesteele, kus liiguvad autobussid, millega me linna sõidame. Ning tolle puiestee äärsetes majadeski pesitsevad üksnes hullud, kuni kesklinnani, autobussi lõpp-peatuseni välja.
Paraku ei piirdu jutuks olev hälve vaid lähemate tänavatega. Kogu siinse eeslinna elanikkond koosneb ainult hulludest. Või mis rääkida üksnes eeslinnast. Terve meie linna rahvas on ladvaga metsa poole, nagu armastatakse öelda. Kõik selle linna elanikud, kujutage ette!
Vähe veel – ka meie riik, meie väike riik, see on lausa hullude riik, mitte ühtegi normaalset kodanikku. Meie maailmajaos, pange tähele, sealgi on raske, kui mitte võimatu, leida kedagi peale hullude. Ja meie planeet…
Siiski, mis puutub viimasesse, siis nii suuri üldistusi ma ei riskiks teha. Ma ei tunne ju kõiki paiku maa peal. Võibolla leidub kusagil äraunustatud kolkas mõni külake, kus elab paar inimest, kes polegi päriselt hullud.
Õigupoolest ei tunne ma ka kõiki oma kaaslinlasi, ei tunne nägupidi isegi mitte kõiki oma kandi elanikke, kui nad mulle kusagil mujal, mitte kodu lähedal, vastu juhtuvad. Üsna pinnapealselt olen kokku puutunud isegi mitme meie maja asukaga. Aga kõigi nende kohta julgen ma siiski oma veendumust väljendada, sest ma liigun nende seas iga päev ringi. Ma pole veel kordagi sattunud isikule, kelle puhul võiks kahelda, et ta ei ole hull. Ka meie pisikeses riigis olen ma paljudes paikades käinud ja võin oma kaasmaalaste kohta üsna kindlalt arvamust avaldada. Olen kohtunud välismaalastega. Enamasti on nad olnud pärit Euroopast, ehk meie maailmajaost. Nendegi suhtes pole mul kordagi kahtlust tekkinud. Sama võiksin, teatavate väga väikeste reservatsioonidega, väita Põhja-Ameerika inimeste kohta. Või mine sa võta kinni. Mõnes indiaani reservaadis, mõnes slummistunud eeslinnas… Veel kahtlevamaks muutun, kui mõtlen Ladina-Ameerika, Aasia, Aafrika ja Okeaania inimestele. Kas võin esitada kindlaid väiteid eranditult kõigi El Salvadori, Uruguai, Filipiinide, Põhja-Korea, Elevandiluuranniku, Togo, Zimbabwe või Marshalli saarte asukate kohta? Ma pole nii kaugel kunagi käinud, ma ei kujuta sealseid inimesi kuigi hästi ette. Aga selleks, et nende kohta midagi öelda, peaks olema neile – vähemalt mõnelegi nende esindajatest – silma vaadanud.
Õnneks pole mul plaanis kirjutada kogu maailma hõlmavat antropoloogilist-psühhiaatrilist ülevaadet. Ma räägin oma kõige igapäevasematest tähelepanekutest, mis on tehtud meie korteris, meie majas, meie tänavas, meie linnas, ja kus on esindatud ka mõned meie maailmajaost ning kaudselt üksikud Põhja-Ameerikast pärit isikud. Ning nende puhul, kellest mu jutt on, pole küll mingit kahtlust: mind, hull