Eiseni tänav

Teet Kallas

Teet Kallase 80-ndatel kirjutatud romaan räägib keskea künnisel oleva igati keskmise eesti mehe elumuredest ja loomulikult ka väikestest rõõmudest. Peategelase eneseotsingud ja mälestuskillud teevad otsekui mosaiikse läbilõike teda ümbritsevatest kaasaegsetest ning olustikust. Loomulikult ei puudu loos ka ka kõvaltänava kaunitar kes… (aga sellest loeb igaüks juba ise).

I

PГњHAPГ„EV

1

Ükskord sügise hakul, madalate pilvede ja seenevihmade aegu, ühel omasoodu kulgeval pühapäeval ostis Rein Kasemaa (kakskümmend kuus aastat vana, abielus, ühe lapse isa) Eiseni tänava selvepoest kaks purki hernesuppi, paki makarone, pool pätsi leiba, kakssada grammi lemmikvorsti, liitrise pudeli piima ja paki sigarette. Kaupluses oli vähe rahvast. Sellal, kui ta kraami kandekorvi tõstis, nägi ta omaaegset koolivenda (Jüri Jürilaid, kakskümmend seitse aastat vana, lahutatud, lastetu), kes töötas siinsamas laotöölisena. Jürkal oli seljas üsna uus ja puhas tumesinine kittel, sile ja hästi istuv, otsekui oleks seda viis minutit tagasi keha järgi kohendatud ja triigitud. Kitli rinnataskust paistis välja kolm pastapliiatsit – punane, sinine ja kolmevärviline. Milleks Jürkale nii palju pliiatseid? Aga noh, Jürka oli Jürka, ta oli alati natuke keks poiss olnud …

Rein Kasemaa läks kassa juurde. Ta andis ammu tuttavaks saanud näoga kahvatule ja rumalsiniste silmadega neiule, kes elas vist kusagil Kandle kandis, paar maja tänavaristist edasi, viierublalise (kassiiri nimi oli Eevi Nõges, üheksateist aastat vana, vallaline, lastetu), ja niikaua, kuni talle raha hoolikalt tagasi loeti, vaatas Rein Kasemaa kaupluse seinale riputatud väikest värvitrükis hoiatusplakatit. See oli jämedajooneline karikatuur ja kujutas ilge sulinäoga tüüpi, kes hiivas ohmult kodanikult prisket rahataskut sisse. Teksti polnud, pilt oli niigi selge. Siis torkas Rein Kasemaa kopikad taskusse ja astus tänavale, kus ta oli sündinud, kasvanud, meheks saanud. Selvekaupluse eest, väikesest mõhnast tänavasillutises oli tema kodumaja alumise trepimademeni sada üheksakümmend kolm meetrit ehk kolmsada kaheksakümmend kuus tavalist sammu. Sinna, üle Kandle ristmiku, selle kahekordse kollakaspruuni majani (mõnikord roheliseni või tumepruunini, millist värvi majavalitsuses parajasti leidus), mis seisis vaguralt ja tõsiselt, otsekui oma pikaealist ülesannet teades, nagu mingi igavikuosa sümbol selle keskhommiku seenevihmas teiste omataoliste pikaealiste puuhoonete reas Eiseni tänaval. Ainuke uusehitus Rein Kasemaa elu jooksul oli toosama kandiline, avarate akendega, standardse raudbetoonkarkassiga selvepood, ent seegi oli valminud suhteliselt ammu, igatahes mitu head aastat tagasi, jõudnud kohaneda, luituda, pruunistuda, rohetuda, tuhmuda ja juba ammu ei käinud Rein Kasemaal poodi minnes või sealt tulles südame alt läbi sentimentaalset torget, mis oleks leinanud vaarikavõssa ja piimanõgestesse mähkunud vanu laokeldreid, tema lapsepõlve džungleid, preeriaid, tondilosse, vaimustust poisihinges ja kriimustusi poisisäärtel.

Eiseni tänav oli vaikne ja otsekui kinnise loomuga. See oli suhteliselt eakas tänav südalinna naabruses. Umbes nelikümmend viis aastat tagasi oli ta enam-vähem lõplikult välja kujunenud, endalt viimased ehitustellingud heitnud, tõsinenud, tardunud. Tol ajal peeti seda küllalt heaks tänavaks, siin oli mõnusaid kahe-kolmetoalisi, sekka ka suuremaid kortereid, gaasi ja keskkütet ei osatud siis nii väga tahtagi, tänaval elasid insenerid, raamatupidajad, vabrikute eestöölised, peentislerid, mitu pillimeest ja üks klaverihäälestaja, rätsepad, väiksemate poodide omanikud, laevamehhaanikud, mõned vähetuntud nimega näitlejad, kolm-neli närvilist ajakirjanikku ja tükimat aega ka keegi brünett poolatar Anka, kes pidas oma „salongi”. Et seda külastasid enamasti kaugemate tänavate härrad või siis vene emigrandid, ei tehtud asjast juttu ega tüli, Ankast ei räägitudki, kuni poolatar sai ühel päeval ka