Varas. Kuninganna varas. 1. raamat
Megan Whalen Turner
Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailma ähvardab sõda, millest pääsemiseks oleks vaja kolme kuningriigi liitu – mida aga nende liidrid pole eriti valmis sõlmima. Maag, kuninga nõuandja, usub teadvat iidse aarde peidupaika, mis oleks abiks liidu sõlmimisel. Selle kättesaamiseks vajab ta osavat varast ja ta valib vangimõistetud varaste hulgast Geni. Teekond on ohtlik ja raske, seda muudavad vaid aeg-ajalt helgemaks jutud vanadest jumalatest ja jumalannadest, mida rändurid üksteisele vestavad. Mis eesmärgid on Genil, jääb kõigile saladuseks. Megan Whalen Turneri lummavad ja auhindu võitnud „Kuninganna Varga“ romaanid elustavad eeposte maailma ja tutvustavad üht karismaatilist ja parandamatut tegelast – varas Eugenidest ehk Geni. „Kuninganna Varga“ romaanid on täis poliitilisi mahhinatsioone ja intriige, võidetud ja kaotatud lahinguid, ohtlikke reise, jumalikke sekkumisi, võimu, kirge, kättemaksu ja reetmist. „Kuninganna Varga“ romaane hindavad kirjanikud, kriitikud ja lugejad, need on saanud paljusid auhindu, nende hulgas Los Angeles Times Book Prize, Newbery Honor, Mythopoeic Fantasy Award, olnud Andre Nortoni auhinna nominent.
Megan Whalen Turner
Varas
I peatГјkk
Mul polnud aimugi, kui kaua olin kuninga vanglas olnud. Päevad olid kõik sarnased, välja arvatud see, et iga päeva järel olin räpasem kui enne. Igal hommikul kadus mu ukse taga rippuva lambi võbelev oranž kuma, asendudes ähmase, kuid püsiva valgusega, kui päike vangla keskel olevasse õue paistma hakkas. Igal õhtul, kui päike loojus, kinnitasin endale, et olin üks päev lähemal väljapääsemisele. Aja veetmiseks keskendusin meeldivatele mälestustele, korrastasin ja uurisin neid tähelepanelikult. Mõtlesin üha uuesti ja uuesti plaanidele, mis olid paistnud enne vanglasse tulekut nii sirgjoonelised, ja vandusin endale ja igale jumalale, mida teadsin, et kui eluga välja pääsen, ei riski ma enam kunagi, kunagi, kunagi nii piiritult rumalal viisil.
Olin kõhnem kui vangistamisel. Suur raudvõru mu piha ümber oli loksuma hakanud, kuid mitte küllalt, et üle mu puusakontide mahtuda. Vähesed vangid kandsid oma kongides ahelaid, ainult need, kes kuningale eriti ei meeldinud: krahvid või hertsogid või rahandusminister, kes oli kuningale öelnud, et tuleb kulusid koomale tõmmata. Mina nendega kindlasti ei sarnanenud, kuid arvasin teadvat, et ma kuningale ei meeldinud. Isegi kui ta ei mäletanud mu nime või olin tema silmis madalam kui muda, ei tahtnud ta, et minema lipsaksin. Nii olid mu pahkluude ümber ahelad ja piha ümber raudne vöö ja täiesti mõttetud ketid lukustatud mu randmete ümber. Alguses tõmbasin rauad randmetelt maha, aga kuna mul tuli need vahel kiiresti jõuga tagasi suruda, hõõrusin randmed marraskile. Mõne aja pärast oli vähem valus lihtsalt ahelad kätele jätta. Et mõtted unistustelt eemale viia, harjutasin kongis kõlinata kõndimist.
Mu ahelad lubasid kõndida mul kaares kongi eesnurga, ruumi keskosa ja kaugema nurga vahel. Mu voodi oli seal tagaosas, kivist pink, mida kattis õhuke saepurukott. Selle kõrval oli ööpott. Kongis polnud muud midagi peale minu enda ja ahela ja kaks korda päevas toidu.
Kongiuks oli võretatud. Valvurid vaatasid sealt sisse, kui nad oma ringkäigul minust möödusid, sest olin kuulus. Soovides kuulsaks saada, olin häbitult linna igas kõrtsis oma oskustega kiidelnud. Olin tahtnud kõigile selgeks teha, et olen parim varas inimsoo algusest peale, ja ma pidin olema lähedal selle eesmärgi saavutamisele. Mu kohtuistungile kogunesid suured rahvamassid. Enamik vangla valvureid olid mind pärast vangistamist vaatama tulnud, ja ma olin kogu aeg voodi külge aheldatud, kui teistele vangidele lubati vahel vanglaõues vabadust ja päikesepaistet.
Oli üks valvur, kes paistis kogu aeg tabavat mind, pea käte vahel, ja ta alati naeris.
В«Mida?В» kГјsis ta. В«Sa polegi veel pГµgenenud?В»
Iga kord kui ta naeris, pahvatasin talle solvanguid. See polnud taibukas, aga nagu alati, ei suutnu