Kaldaliiva
Erik Tohvri
Käesoleva romaaniga lõpetab autor autobiograafilisel materjalil põhineva romaanide seeria, mis koosneb kokku seitsmest raamatust. Need on "Äravalitu" 1. ja 2. raamat, mis moodustavad telije, millega suuremal või vähemal määral põimuvad "Kaksikelu" ja "Lummetallatud rada". Romaanid "Majad jõe ääres" ja "Elutöö" jutustavad vagurast ja hellikust poisijõnglasest, tema kujunemisest ebakindlaks ja tuge otsivaks nooreks meheks ning lapslike illusioonide purunemisest. "Kaldaliiva" jätkab seda teemat juba kogenud mehe silmade läbi, kes lõpuks jõuab äratundmisele, et igal inimesel on õigus valida oma tee ja et saatus aitab ainult julgeid. Kokkuvõttes moodustab nendest raamatutest ülevaade ühe eestimaise suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Aga kõigepealt räägib see tõepõhine raamat Saatusest, tema kummalistest keerdkäikudest. Uskugem Saatust, aga ärgem jätkem kõike tema hooleks!
Tohvri Erik
Kaldaliiva
1
Alati, kui mulle meenub Kooreküla, näen ma silme ees pikka-pikka munakividega sillutatud sirget teed. Esimest korda mööda seda sõites tundus mulle, et see kahelt poolt inimesekasvu kadakatega palistatud tee viib maailma äärele, sest kuskil kaugel eespool oli näha vaid päikesevalguses helendavat meretriipu, seal pidi olema lõpp. Kadakad ei lasknud autos kõrvale vaadata ja näis, et sellel pikalt merre ulatuval poolsaarel peale kadakate muud ei olegi. Ometi oli meid just sellele teele juhatatud, et pääseda Koorekülla, kus olevat müüa väike ja vana mereäärne kalurimaja.
Mere äärde endale suvekodu leida, võimalikult üksikus kohas, see oli juba ammu minu salajane unistus olnud. Nii salajane, et ma ei söandanud sellest pikka aega isegi oma naisele rääkida. Teadsin, et Asta huvi mere vastu piirdub vaid madalas rannavees suplemisega ja sedagi ainult eriti palavatel suvepäevadel, aga minule on meri tähendanud alati palju rohkemat. Meri on minu jaoks olnud avaruse ja piiramatuse, võiks öelda veel enamgi – vabaduse sümbol. Tollane sõit Koorekülla toimus aastal 1978, ja merel oli siis iga eestlase jaoks veelgi olulisem tähendus, sest seal teisel pool, silmaga haaramatu veevälja taga oli vaba maailm. Maailm, kus pidi valitsema tõeline vabadus – midagi sellist, mida ma tollal ei suutnudki ette kujutada. Veel utoopilisemana tundus tollal soov sellisest vabadusest osa saada; minu unistuste piiriks oli võimalus leida ümbritsevas hallis argipäevas oma väike maailm, milles viibimine vähemalt ajutiselt suudaks luua ihaldatud vabaduse illusiooni.
Just sellist kohta me Astaga tol päikeselisel maikuupäeval Eesti läänerannikult otsisimegi. Olin oma südamesopis ammu pakitsenud unistuse Astale tasapisi, lausa terahaaval avaldanud, ja imelikul kombel ei kohanudki seekord tema poolt järeleandmatut vastuseisu. Oleks muidugi palju öelda, et mu naine plaanist kuskile mere äärde majake osta oleks õhinal kinni haaranud; see oleks temale täiesti ebaomane olnud. Koos elatud kahekümne kuue aasta jooksul olime teineteist üdini tundma õppinud, veendunud, et me oleme kuratlikult erinevad inimesed, seetõttu mitu korda abielulahutuse äärel olnud ning taas leppinud ainult seetõttu, et meil oli kooliealine tütar, kes veel vanemate tuge vajas. Olin ammu kogenud, et minu poolt ette pandud eluplaanidesse suhtub Asta skeptiliselt ja pahatihti hoopis tõrjuvalt; sellepärast tundus lootustandvana, et ta seekord nõustus pikemalt mõtlemata taolisele luurekäigule kaasa sõitma. Autosõit oli üks väheseid tegevusi, mis meid ühendas ja millesse me ühtemoodi pooldavalt suhtusime. See mitmesaja kilomeetri pikkuseks kujunev retk tõotas meile mõlemale kui mitte muud, siis ilusat kevadmatka. Logistasime mööda kõrvalisi rannaäärseid teid, igasse teeäärsesse poodi tegin asja ja küsitlesin müüjaid, pidades sellist teadete hankimise viisi maal kõige tõhusamaks. Paraku pidin ikka ja jälle pettuma – teised linnainimesed olid meist ammu ette jõudnud. Näis, et meie jaoks ei ole Eestimaa randades enam ühtegi mü