Isa ja aeg
Enn Soosaar
Enn Soosaar (1937–2010) oli eesti tõlkija, kriitik ja publitsist, president Lennart Meri hea sõber ja nõuandja. Tema isa Albert Soosaar (1906–1995) oli Hageri ja Tallinna Jaani koguduse õpetaja. „Isa ja aeg” ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 2007. aasta viiendas numbris ning sel oli ebatavaline lugejamenu. Autori perekonnaloole tuginev mõtisklus käsitleb vanaisa, isa ja poja elu kaudu Eesti XX sajandi ajalugu, pannes lugeja endaga kaasa kulgema ja -mõtlema. Käesolev väljaanne sisaldab ka temaatilist fotomaterjali. See oli sügaval nõukogude ajal. Isa oli sattunud nägema kellegi eestikeelse tippkommunisti – ma ei mäleta enam, kelle – ateistlikku targutust teemal, kuidas usk on oopium rahvale ja et kui vanakesed, kes ei saanud kodanlikul ajal korralikku haridust, on siit ilmast lahkunud, ei tule keegi enam kirikusse. Uus sugupõlv muudab arhitektuurija kunstiväärtuslikud kultusehooned muuseumideks, kontserdisaalideks, spordihallideks; väheväärtuslik religioosne risustus kaob Nõukogude Eesti kultuurimaastikult. Isa muigas talle iseloomulikku muigamist ja ütles siis: „Ühel päeval tulevad needsamad tänased kommud kirikusse ja võtavad kogudusekojas istet esimestel pinkidel.” See ei olnud isegi ennustus.
Enn Soosaar
Isa ja aeg
Minu isapoolne vanaisa Jaan Soosaar oli kahekümne kolme aastane, kui üheksateistkümnes sajand vahetus kahekümnendaks. Tema oli pärit perest, kus asju võeti tõsiselt. Ta isa Jaak ei olnud jõukas mees, pigem vastupidi, kuid veendunud nendes tõdedes, mida hernhuutlased olid üle sajandi eestlaste maal külvanud ja mis olid siinse talupoja maailmanägemist kujundanud. See väike maja – kohta selle ümber olnuks taluks tõenäoliselt palju nimetada –, kus mu vanaisa Viljandimaal Kõpu kandis üles kasvas, oli samal ajal vennastekoguduse palvemaja.
Ma mäletan vanaisa heatujulise mehena, kes armastas lastelastega tegelda, neile juttu puhuda, nendega mängida, neid tööga harjutada. Tema kõrval hoidsin ma, kuue-seitsmeaastane poisike, adrakurgi, et vänderdav sahk püsiks vaol, ja õppisin sujuva randmeliigutusega heitma külimitust teri kevadisele põllule. Kui ma mõtlen vanaisa tagasi aastasse 1900, näen noort meest, kes tahab oma elust midagi teha ja usub, et uus sajand loob eelmisest hoopis soodsamad tingimused igaühele, kellel on peas suured plaanid.
Ja plaani ta pidas. See ei olnud midagi ennekuulmatut ega rabavat, küll aga kahtlemata üks perspektiivikamaid lahendusi, mida tollal oli valida maapoisil, kellel polnud koduse kitsikuse tõttu loota rahatoetust edasiõppimiseks mõnes maksulises täienduskoolis. Pealegi oli talle juba ammu selge, et tema tulevik on seotud maa ja loomadega. Enne oli tal vaja saada jah-sõna ühelt tüdrukult, kelle isa pidas Sürgavere lähedal toonaste mõõdupuude järgi keskmisest suuremat päristalu.
Kui Maali Kerem oli Kookla karjamaal vanal maakivil istudes suuandmisega tõotanud Jaani oodata, oli mu vanaisa suurim mure murtud. Ta läks Venemaale põllumajandust õppima. Täpselt samuti nagu kõikidele eestlastele hästi tuntud Joosep Toots. Vanaisa jutustas korduvalt oma Venemaal-käimisest ja nendest imelikest juhtumistest, mida ta seal läbi elas, sellest äraspidisest suhtumisest töösse ja töö tulemusse, mida ta nimetas vene värgiks. Paraku olin liiga väike, et vahet teha Tuula, Rjazani, Tambovi vahel, ja ei oska täpsemalt öelda, kus Sise-Venemaal, mis mõisas või mõisates ta teadmisi kogus ning täiendas. Praktiline töö juhendaja käe all oli kõige olulisem, aga selleks, et paberit, st tunnistust „kursuse” läbimise kohta saada, tuli lugeda vastava ala raamatuid, väljakirjutusi teha ja, kui õigesti mäletan, siis ka läbikatsumistel käia.
Maali pidas sõna, ja varsti pärast Jaani kodumaale tagasitulekut nad abiellusid. Nähtavasti ei olnud koduväi koht päris see, mida vanaisa oleks ihaldanud. Noored jätsid muistse Sakala, kus mu isapoolse sugupuu kõik tüvijuured kaovad kaheksateistkümnendal sajandil, mõned sajandi algul, mõned lõpul, aegade