Lembitu

Kirjastus Kunst

Mart Helme

Kes oli tegelikult Lembitu, kelle nime me ju kõik teame? Milline oli tema maailm, milline tema Eesti? Need ja paljud teised on küsimused, millele siin raamatus vastuseid otsitakse, vaadeldes uudse pilguga tollaseid poliitilisi olusid ning eestlaste keerulisi suhteid naaberhõimude ja -riikidega. Läbi tollaste sündmuste värske sõjaajaloolise analüüsi püüame välja selgitada, millised võisid olla Lembitu poliitilised eesmärgid, kuidas õnnestus tal saavutada nii oluline positsioon eestlaste malevate eesotsas, kuidas koguda Madisepäeva lahingusse üle terve Eesti kuus tuhat meest. Siiski jääb vastuseta hulk küsimusi: Lembitu langemise täpsemad asjaolud, tema maharaiutud pea asukoht, tema võimalik saatus parema ajaloolise õnne korral… Kas Lembitust oleks võinud saada Eesti kuningriigi rajaja ning kuningas? kas Lembitu juhtimisel oleks eestlastele osaks saanud parem ja suurem ajalugu?

See raamat on Lembitust, muistse Eesti kõige kuulsamast vanemast. Mehest, kes on hilisematel aegadel rahvusliku suurmehena andnud nime küll allveelaevale, küll tänavale või õmblusvabrikule. Ometi, kui küsime endalt, mida me Lembitust õieti teame, peame kurvastusega tõdema, et õige vähe.

Siiski võime selle vähesegi juures päris kindlalt väita, et Lembitu on meie muistse vabadusvõitluse aegsetest juhtidest olnud vaieldamatult üks prominentsemaid, sest tema nimi esineb Läti Henriku kroonikas kokku lausa 14 korral, aga kui peaks paika pidama Sulev Vahtre oletus, et ka vanemanimi Vytamas (Võidumees) märgib kroonikas Lembitut, siis koguni 15 korral. Ülejäänud meile nimeliselt tuntud vanematest on kõiki teisi (Meme, Wottele, Maniwalde, Kyriavanus ja Lembitu vend Unnepewe) mainitud vaid korra. Üksnes Pudiviru vanemat Tabelinust mainib kroonik veel ühtekokku kolmel korral.[1 - Nimed, mis esinevad vaid Henriku “Liivimaa kroonikas”, on esitatud samal kujul nagu kroonikas (erandiks nimi Lembitu). Raamatu lõpus on toodud isiku- ja kohanimede register koos nimevariantidega. – Toim.] Ka õnnistab Henrik just Lembitut sajatava epiteediga “perfidissimus” (kõige truudusetum), märkides sellega tahes või tahtmatult selle mehe tähtsust ristisõdijate vastasena.

Seega polnud Lembitu, keda Henrik täpsustavalt koos Memega on nimetanud “vanemateks Sakalamaalt”, mitte Sakala ehk kogu maakonna vanemaks, oma väikevanema (kihelkonnavanema?) positsioonile vaatamata 13. sajandi algul Eesti pärast lahti rullunud võitlustes mitte juhuslikult kroonika lehekülgedele sattunud teisejärguline tegelane. Vastupidi, mida sügavamalt me muistse vabadusvõitluse aega ja sündmustesse süüvime, seda selgemaks saab, et Lembitu oli mees, kes lahingute, läbirääkimiste ja nii sisekui välispoliitika – kui me neid tänapäevaseid mõisteid kasutada võime – keerdkäikudes kerkis üha jõulisemalt sündmuste keskpunkti ja püsis seal kuni oma (krooniku poolt ilmse rõõmuga) kirjeldatava langemiseni Madisepäeva lahingus.

Lembitu konkreetsetest ettevõtmistest neil tormilistel ja traagilistel aastatel räägime üksikasjalikumalt siiski hiljem. Siinkohal konstateerigem vaid, et Lembitu enda isikust – tema välimusest, iseloomust, päritolust, jõukusest, kasvatusest ja elukäigust ei tea me väljaspool Läti Henriku kroonika nappe ridu mitte midagi.

Sestap on katse kirjutada Lembitu, meie kroonimata jäänud kuninga elulugu, peaaegu et võimatu ülesanne. Ent ärgem andkem alla! Lisaks kroonikale on arheoloogia, on ümberkaudsete rahvaste allikad, mis poetavad omi pudemeid elust ja sündmustest Läänemeremaades, on võrdlused naaberrahvaste elu ja kommetega, on folkloor. Kõik see annab meile võimaluse kildhaaval kokku panna pildi Lembitu maailmast, Lembitu-aegsetest tavadest, inimestest ja nende eluviisist. Ning kõige selle abil õnnestub meil ehk muuta elavamaks ka mees, keda vallutajad kartsid ja vihkasid rohkem kui ühtegi teist meie tolleaegset ülikut.

Muistse vabadusvõitluse monument Lõhavere linnamäel. Arhitekt Ülo Stöör, skulptor Renaldo Veeber, avati