Kaks aastat purjede all

Richard Henry Dana

R. H. Dana saavutas üleüldise tuntuse teosega „Kaks aastat purjede all”, mis kirjeldab autori poolt lihtmadrusena 1834.–1836. a sooritatud merereisi prikil Pilgrim Bostonist ümber Hoorni neeme California rannikule ja sama marsruuti pidi tagasisuunas purjelaeval Alert. Kaks pikka merereisi läbi teinud autoril õnnestus luua üle aegade kestev teos, milles leidub purjelaevaromantika kõrval ka tollase madruseelu ränkust ja ohte. Kahe merereisi vahel viibis autor kaua California rannikul, kus ta koos kaaslastega varus härjanahku, mis olid nende laevade peamiseks lastiks. See oli aeg, mil San Francisco, San Diego jt tulevased suured sadamad koosnesid kõigest mõnest kehvast ehitisest. Seega käsitleb teos ka California varajast ajalugu. Tänaseni kannab üks California rannikulinn ning üks neem Dana nime ning sealsel rannajärsakul võib näha mälestusmärki kunagistele härjanahalaadijatele.

I peatГјkk

Teeleasumine

Neljateistkümnes august oli see päev, mil prikk Pilgrim pidi alustama oma teekonda Bostonist ümber Hoorni neeme PõhjaAmeerika läänerannikule. Kuna laev kavatses tõsta purjed kohe pärast lõunat, ilmusin ma kell kaksteist pardale täies meremeherõivastuses ja koos kraamikirstuga, kus oli vajalik varustus kaks-kolm aastat vältava reisi jaoks, mille ma olin täis otsustavust ette võtnud selleks, et eluviiside täieliku muutmisega ning pikema raamatutest ja õpingutest eemal olemisega ennast võimaluse korral terveks ravida nägemisnõrkusest, mis oli sundinud mind oma pürgimustest loobuma ja mida poleks tõenäoliselt kõrvaldanud ükski arstiabi.

Cambridge’i üliõpilase keha ligi hoidva fraki, siidkübara ja glasseenahast kinnaste asendamine laiade purjeriidest pükste, ruudulise särgi ja presendist meremehemütsiga on küll üksjagu põhjalik kestavahetus, kuid see käis mul kähku ja ma oletasin, et annan edaspidi kenasti madruspoisi mõõdu välja. Kuid vilunud silma on nendes asjades võimatu petta. Ja ehkki mina pidasin ennast sama soolaseks kui Neptunus ise, tundsid kõik pardal viibijad kahtlemata minus kuivamaaroti ära, niipea kui ma nende pilgu ette kerkisin. Madruserõivad on iseäraliku lõikega ja madrus kannab neid säärasel kombel, mida noor ja roheline iial selgeks ei saa. Tihedalt puusadel istuvad ning seejärel pikalt ja lõdvalt allapoole langevad püksid, üliohtras koguses ruudulist särki, madala servaga ja usinasti läikima löödud must kübar, mida kantakse kuklasse lükatuna, kusjuures üle vasaku silma ripub pool sülda musta linti, ning musta siidkaelaräti omapärane sidumisviis koos mitmesuguste muude pisiasjadega on need tundemärgid, mille puudumine reedab otsekohe algaja. Lisaks minu riietuse ebakohtadele piisas kahtlemata ka mu jumest ja kätest, et eristada mind ehtsast päevitunud palge, pika sammu ja taaruva kõnnakuga merekarust, kes ajab oma pronksjad ja karedaks tõmbunud käed õieli, otsekui oleks ta valmis mõnest köiest kinni haarama.

Ja nõnda, „koormaks kõik mu süüd”[1 - W. Shakespeare, „Hamlet”, tõlkinud G. Meri. Tlk], liitusin ma meeskonnaga ning me haalasime ennast jõele ja jäime ööseks ankrusse. Järgmisel päeval tegelesime ettevalmistustega mereleminekuks – kinnitasime kohale leipurjed, seadsime üles roilraad, pleissisime köieotsi ja võtsime pardale püssirohtu. Järgmisel ööl seisin esimest korda vahis. Öö esimese poole olin peaaegu kogu aeg ärkvel hirmust, et ma ei kuule, kui mind kutsutakse, ja tekile jõudes kõndisin korrapäraselt aluse ühest otsast teiseni, vaadates iga kord tagasi pöörates üle vööri- ja ahtrireelingu, ega olnud sugugi mitte vähe üllatunud mind asendama kutsutud vana merekaru rahulikkuse üle, kui ta ennast mugavalt paadi alla sättis, et seal pisut tukastada. Tema meelest oli see ilusal ööl turvalises sadamas ankrus seistes piisavalt hea vahikoht.

Järgmine hommik oli laupäev ja kuna lõunakaarest oli tõusnud mõnus tuulepuhe, võtsime pardale lootsi, hiivasime ankru ja hakkasime mööda lahte välja loovima. Jätsin