Takerdunud rГјnnak

Leo Kunnas

Riigikaitse ei ole raketiteadus või elementaarosakeste füüsika. See kolmekümnest ajakirjanduslikust artiklist kokku pandud raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale teadvustamaks Eesti riigikaitse võtmeprobleeme. Siin ei käsitleta ainuüksi probleeme, vaid pakutakse ka lahendusi. Eesti Ajalehtede Liidu 2007. aasta parima arvamusloo autor!

Leo Kunnas

Takerdunud rГјnnak

1.В PEATГњKK EESTI JULGEOLEKU PARIM GARANTII ON MEIE KODANIKE ГњHTSUS

EESTI: RAUA JA VEREGA SÜNDINUD RIIK (eesti päevaleht 21.02.2008)

Esimesse maailmasГµtta mobiliseeriti 109 000 eesti meest, kellest umbes 15 000 langes.

See oli suurim vägi, mida eesti rahvas on ühel poolel sõdimiseks eales välja pannud. Tsaariarmees teenis mitu tuhat eesti ohvitseri. Sõja lõpupoole loodi ka Eesti rahvuslikud väeosad ning erinevalt Läti üksustest ei langenud need bolševistliku ideoloogia mõju alla.

Vabadussõja alguseks olid meil head eeldused, et luua võitlusvõimeline sõjavägi. Me ei olnud armeetu maarahvas, küll aga maata. Vabadussõja võidule aitas kaasa see, et toonase noore riigi poliitiline juhtkond suutis leida ja välja pakkuda enamikule Vabadussõja võitlejatele ühe selge, arusaadava ja innustava motiivi – võidame sõja, saate maad.

Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväkke mobiliseeritud umbes 86 500 inimest. Eesti sõjahaudade liidu andmetel langes, suri haavadesse ning haigustesse kuni 1. märtsini 1920. aastal 6127 Eesti sõjaväelast. 689 inimest langes punase terrori ohvriks. See oli Eesti iseseisvuse ja vabaduse hind, mis meie eelkäijatel tuli maksta.

TГ„IELIKKU ГњHTSUST POLNUD

Teatud Vabadussõja aspekte on vähe kajastatud. Umbes 15 000 eestlast astus punaarmeesse ning osa neist võitles ka Eesti Vabariigi vastu. Eesti poolel hukati mitusada inimest kui väeteenistusest keeldujat, desertööri ning mässajat. 1921. aastal oli vaja välja kuulutada spetsiaalne amnestia neile, nn rohelisele pataljonile (kelle hulgas oli palju jõukate taluperede poegi), kes olid Vabadussõjast kõrvale hoidunud ning metsadesse varjunud.

Need seigad näitavad, et täielikku rahvuslikku ühtsust pole paraku mitte kunagi võimalik saavutada. Samas ei suuda need pisendada fakti, et enamik võitlusvõimelistest eesti meestest, nagu ka paljud venelased, baltisakslased ja teiste Eestis elavate rahvuste esindajad, olid valmis Eesti iseseisvuse eest võitlema, tegid seda ning võitsid.

Saksa poliitik ja riigimees Otto von Bismarck on öelnud, et suuri ajaloolisi otsuseid ei tehta kõnede ja parlamendihääletustega, vaid raua ja verega. Seda ütlust parafraseerides võib öelda, et ka Eesti Vabariik on raua ja verega sündinud riik ning riiklik iseseisvus saavutati tänu Vabadussõja võidule.

Vabadussõda oli oma olemuselt nüüdisaegseid termineid kasutades koalitsiooni sõda ühise vaenlase, bolševismi vastu. Inglise laevastik ja sõjaline abi, Soome ja teised välismaa vabatahtlikud, Vene valgete Loodearmee – kõik see oli osa veelgi suuremast koalitsioonist, mille peaeesmärk oli hävitada bolševism. Kuid sõdimise põhiraskust Eestis ja lähiümbruses kandis ikkagi Eesti sõjavägi, mitte keegi teine.

Meie eelkäijad saavutasid oma eesmärgi – Eesti iseseisvuse, kuid koalitsioon tervikuna ei suutnud bolševismi hävitada. Koalitsioonipartnerite huvid, nagu sõjaliste koalitsioonide puhul tihti juhtub, olid liiga erinevad. Meie eelkäijad kartsid, et Vene valged võivad võidu korral pöörduda Eesti vastu. 1919. aastal oli Eesti sõjaväel kaks korda võimalus anda Petrogradile otsustav löök, mis võinuks parimal juhul viia punarežiimi kokkuvarisemiseni. Need võimalused jäeti kasutamata.

IDANAABRI KГ„TTEMAKS

Meie idanaaber ei jätnud Vabadussõja kaotuse eest kätte maks mata – kõigepealt 1924. aasta detsembrimäss, mida bolševist lik režiim mahitas ja toetas, ning loomulikult 1939.–1940. aasta sündmused, mil Nõukogude Liit kasutas halastamatult ära talle soodsat poliitilist olukorda.

KГјllap on iga Eesti patri