Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused
John Thavis
Käesolev raamat põhineb faktidel, mitte väljamõeldistel. Neil lehekülgedel kirjeldatud sündmused on tõesti aset leidnud. Teose aluseks on sajad intervjuud, kirjutised, heli- ja videosalvestised, tõesti aset leidnud vestlused ning eelkõige vaatlemine. Kõik tegelaskujud, nii väiksemad kui ka suuremad tegijad, on tõelised ja kuigi nende lood võivad tunduda kohati uskumatud, võite kindlad olla, et need ei ole ajakirjanduslikud liialdused ega väljamõeldised vaid Vatikani pentsiku maailma ja sündmuste täpne kroonika.
John Thavis
Vatikani päevikud
SISSEJUHATUS
Ajalehtedes ilmunud pealkirjadest võis järeldada, et enam pole pääsu – Vatikani saladused hakkavad tulema päevavalgele. 2012. aasta keskpaigas avalikkuse ette jõudnud dokumendid sundisid paavst Benedictust algatama Vatikanis sisejuurdluse. Paljastused olid piinlikud, et mitte öelda süüdistavad: mitmed käsitlesid Vatikani hägusat finantsmaailma, teised paljastasid salaoperatsioonide üksikasju, leiti märkmeid paavsti eravisiitide kohta ja kirju Itaalia mõjukatelt isikutelt, kes soovisid paavstiga kohtuda – paljud ümbrikud sisaldasid ka kopsakat pangatšekki. Vatikani tippametnike arvates ei olnud skandaalne materjali sisu, vaid hoopis see, et salajased dokumendid üldse avalikkuse ette jõudsid.
Üle kolmekümne aasta Vatikanis toimuvat kajastanud ajakirjanikuna tean väga hästi, et „Vatikani saladusemüür” on suurel määral müüt. Vatikani masinavärgis töötab üle kolme tuhande inimese ja väga paljud neist on valmis jagama igasugust infot, kui neile selleks vaid võimalus anda, aga enamasti toimub see lihtsalt vestluse käigus ning dokumentide vargus on harvaesinev nähtus. Just seetõttu oligi skandaal nii harukordne ja viis põhjaliku juurdluseni, et süüdlane kindlaks teha. Jälgi ajades jõuti üsna kiiresti Paolo Gabrieleni, kes kuulus nende väheste hulka, kel oli ligipääs paavsti kabineti dokumentidele. Tundus ebatõenäoline, et süüdlane on kolme lapse isa ja pühendunud katoliiklane, kes oli Vatikanis töötanud juba 1998. aastast saadik ning teeninud kahte paavsti. Arvati, et temaga oli manipuleerinud mõni kõrgemal seisev ametnik. Igatahes viitas kogu see lugu, mida on üksikasjalikumalt kirjeldatud raamatu viimases peatükis, Rooma kuurias puhkenud avalikule võimuvõitlusele.
Uudis Paolo Gabriele vahistamise kohta tekitas uudishimu ja ajalehtedes ilmus terve hulk pilkavaid artikleid. „Ülemteener sai sellega hakkama,” naljatati meedias – naerualuseks mõistagi Vatikan. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, selgus, et paavst Benedictus ei taipa üldse, mis tema lähikonnas toimub.
Samal ajal rullus lahti veel üks tragöödia: päevapealt vallandati Vatikani panga president ja paavst Benedictuse finantsnõustaja Ettore Gotti Tedeschi. Kiiruga kokku klopsitud pressiteates oli muude vallandamise põhjuste hulgas välja toodud Gotti Tedeschi „progresseeruvalt kapriisne” käitumine ja võimetus anda selgitusi, kuidas sattusid presidendi valduses olevad dokumendid ajakirjanike kätte.
Enamiku kõrvaltvaatajate jaoks viitas sündmuste areng sellele, et Vatikan hakkab täie hooga rööbastelt välja sõitma. Mina nägin ja hindasin olukorda veidi teistmoodi. Minu meelest purskus väike osa seni kiivalt Vatikani müüride taga hoitud, kuid seal alati eksisteerinud kultuurist ning tavadest, lihtsalt avalikkuse ette. Rahvale avanes võimalus heita pilk maailma, mis koosneb möödarääkimistest ja vääritimõistmistest, headele kavatsustele vaatamata valesti langetatud otsustest ning vastuolulistest käskudest, keeldudest ja korraldustest. See on maailm, kus karjerism varjutab sageli vaikse ning pühendunud jumala teenimise. See maailm on rajatud kindlale hierarhiale, kuid mis tihtipeale upub organiseerimatusesse. Selles maailmas peaks paavst olema igasuguse kriitika suhtes immuunne, kuid samas ei peeta sageli vajalikuks teda oluliste otsuste langetamisest informeerida. Teoorias peaks Vatikanis valitsema täielik konfidentsiaalsus, teg