Depeche Mode: kultusbändi lugu
Simon Spence
1980. aastal ei oleks keegi osanud ennustada, et nendest neljast siledate nägudega elektroonilist popmuusikat harrastavast poisikesest võiks mõne aastaga saada hiigelstaadionitel rahvast hullutavad rokijumalad. Sellele vaatamata sai Depeche Mode üheks kümnest läbi aegade enimmüüvaks briti ansambliks, mis pistis edetabelites rinda selliste gigantidega nagu The Beatles, The Stones, Led Zeppelin ja David Bowie. Bänd on tegutsenud juba kolmkümmend aastat ja on endiselt tipus. Raamatu autor Simon Spence on kaardistanud bändi teekonna tillukestest Essexi ööklubidest Euroopa ja USA hiigelstaadionitele. See on muusikaline rännak, mis algab varajase „ultrapopi“ hittsinglitega ja lõpeb sünge ning tõsise albumiga „Black Celebration“. Pärast sõda kerkinud eksperimentaallinnast Basildonist pärit üdini elektrooniline Depeche Mode on laulja Dave Gahani sõnul „uutmoodi linnas sündinud uutmoodi bänd“. Spence ütleb, et Depeche Mode’i muusika nurgelise kõla ning sünge meeleolu taga on just modernistliku betoonarhitektuuriga Basildoni linn, mis kerkis kontrastina põllumaadele ja tagasihoidlike talumajade ümber. Osalt muusikalise odüsseia ning osalt kultuuriajaloo edasi andmiseks on Spence intervjueerinud kümneid bändiga kokku puutunud inimesi, et anda lugejale võimalus tutvuda lähemalt pop- ja rokkmuusika ajaloo ühe uskumatuma edulooga.
Basildoni 1960ndate aasta linnakaart, millele on märgitud Laindoni ja Pitsea vahele kerkiv uuslinn.
Г•htune Basildon 1964. aastal.
Aerofoto Fryrensi elamurajoonist.
Shepeshall, Martin Gore’i kodutänav Lee Chapel Northis.
Basildoni kesklinn 1962. aastal.
Noor Dave gahan koos Nikki Avery ja Deb Danahayga.
Martin Gore koos Norman & The Wormsiga 1979. aastal vanemate elutoas esinemas.
The Vermin Woodlandsi ees, 1978.
The Vandals ja Alison Moyet (keskel), 1980.
Kohalik pungiajakiri Strange Stories.
Evening Echos avaldatud artikkel uutest uusromantikute klubiГµhtutest Crocsis.
Vince Clarke koos sГµprade Rob Andrewsi ja Rob Marlowga, 1979.
Püha Nikolause koolis toimuva kontserti plakat, kus Depeche Mode’i esialgsed neli liiget Composition of Soundi nime all esimest korda koos lavale astusid, 1980. aasta juuni.
Fletch ja Martin Bridgehouse’is, 1980. aasta lõpp.
Fännid Basildonis Raquel’si klubi ees tunglemas, 1981. aasta mai.
Bändi esimene NME kaanelugu, 1981. aasta august.
Raquel’si publik.
Depeche Mode Raquel’sis.
Fletch, Martin ja Dave Basildonis Pitsea puhkekeskuses karjäärimessil, 1983.
Varajased reklaamfotod Vince’ist ja Martinist.
Fletch, Dave ja Martin ajakirja The Face kaanel, 1982. aasta jaanuar.
Anne Swindell ja Martin Greenbelti festivalil, 1983.
Alan Wilder (paremal) esimest korda koos bändiga saates „Top Of The Pops“, 1982.
Mute’i esindatav bänd Fad Gadget.
Daniel Milleri The Normali ainuke singel „Warm Leatherette“ / „T.V.O.D.“.
Yazoo 1982. aasta hiti „The Other Side Of Love“ plaadiümbris.
Mute Recordsi juht Daniel Miller.
Depeche Mode popmuusikaajakirja в„–В 1 kaanel, 1983. aasta august.
Martin, Dave, Alan ja Fletch albumi „Some Great Reward“ lindistamise ajal Berliinis, 1984. aasta juuli.
Depeche Mode ajakirja Smash Hits kaanel, 1984. aasta november. Ees keskel seisab Martin, kelle riietus ning üha kasvav kirg naha ja rihmade vastu seniseid kerget muusikat austavaid fänne imestama paneb.
EESSГ•NA
Ma ei suuda meenutada, miks või millal mulle Depeche Mode meeldima hakkas, aga kui 1986. aastal ilmus „Black Celebration”, olid mul kõik nende albumid olemas. Ühelegi mu tuttavale nad ei meeldinud. Olin siis kuueteistkümneaastane.
Tean seda, et kui minust 1989. aastal väljaande NME ehk The New Musical Express ajakirjanik sai, olin jõudnud paljud albumid maha müüa ja mitte ainult selleks, et rahastada oma uimastite tarbimise harjumust. Mul on eredalt meeles, kuidas müüsin maha vinüülplaadi „Speak & Spell”. Olin laulusõnad kunagi käsitsi paberilehele kirjutanud, need plaadiümbrisesse libistanud ja sootuks unust