Harjutused

Anton Nigov

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

Anton Nigov

Harjutused

Teadmiseks lugejale

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c’est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades seal Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma. Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.

Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.

Nagu kõigil argipäevadel, sõitsin ma tänagi lõuna paiku, kella kahe ajal, Notre-Dame des Champs’i metroopeatusesse. Sinna jõudmiseks tuleb isegi üks kord ümber istuda, aga see läheb ruttu. Peatused on mul peas. Ma tean, kummasse rongi otsa on ennast sobivam paigutada, mis tuleb mille järel. Rue du Bac, Sèvres-Babylone, Rennes, Notre-Dame des Champs.

Seal on üks väike sandwichibaar, mille ma avastasin suvel, kui Luxembourg’i aias oli see näitus. Seal on odavad hinnad, menüü maksab 35 franki. Selle eest ma võtan ühe kuuma panini, kas kana-karri või kalkuni-emmentali, ühe ice-tea (kuumad joogid ei käi menüüsse) ja ühe flan’i, mis on üks äärmiselt ilmetu, isegi eemaletõukava väljanägemisega kook, aga mis mulle maitseb, sest ta meenutab mingit lapsepõlve munakooki või – vormi. Ma teen alati näo, nagu ma valiksin, ja teatan tüdrukule, naisele või mehele, kes seal leti taga parajasti on, mõõdetud pausidega oma valikud. See on minu igapäevane sotsialiseerumisakt, suhtlemisakt selle linnaga. Mul ei ole mingit soovi luua nende baaripidajatega soojemaid suhteid. See on isegi häiriv, et nad mu ära tunnevad ja on harjunud, et ma iga päev tulen. Kui oleks minu teha, siis nad unustaksid mu iga päev ja iga päev ma saaksin sinna juhuslikult mööda minnes sisse astuda.

Aga tähtsam on see, et sandwichibaar ei valmista mulle üllatusi. Panini ja kook on alati ühe maitsega. Ice-tea maitse sõltub sellest, kas ma viitsin öelda, citron, muidu antakse alati pêche, virsik. Aga seal pole suurt vahet. Täna otsustasin millegipärast menüüd varieerida ja võtsin flani asemel õunakoogi. Olin kogu eine aja sellest muutusest häiritud. Ma pidin mõtlema õunakoogile. Ma polnud kindel, et ta mind rahuldab. Ta oligi natuke liiga magus.

Sellel kellaajal, kui ma tulen, pole baaris enam palju rahvast, kell on kaks läbi, lõunaaeg hakkab lõppema. Muidu käivad seal põhiliselt üliõpilased. Seal ümbruses on palju koole. Ja ma tean, et see baar meenutabki mulle algkooliaegset koolipuhvetit. Kaks Moskva saia, tee, kokku üheksa kopikat.

Ma istun alati selle puki otsa, mis on kohe ukse all. Uks on lahti ja sealt näeb möödujaid tänaval. Mitte et ma neid jälgiksin. Võib-olla jälgin ka, igatahes ei jää neist midagi meelde. Nad käivad meelest läbi. Kui saiad on söödud, libistan ennast pukilt maha ja astun tänavale. Kohe on see baar ja see eine ka meelest läinud. Teadvust valdab toitumisjärgne rahulolu. Lähen läbi pargi. Lehed langevad, töölised rehitsevad neid eriliste laiade rehadega hunnikusse. Iga päev on