Sven ja rott suvelaagris
Marit Nicolaysen
On suvi ja 9-aastane Sven peab minema laagrisse. Esialgu tundub talle see mõte hirmuäratav. Sven võtab põues kaasa oma lemmiklooma rott Halvorseni, kellest ei tohi keegi mitte midagi teada. Ühel hetkel on aga Halvorsen kadunud ja ilmub välja alles tüdrukute magamistoas … Lugu on hoogne ja humoorikas. Laagrielu on lõbus: süüakse suhkruga pannkooke, sulistatakse jääkülmas merevees, korraldatakse jalgpallimatše. Kuid seal on ka poiss, kellele meeldib teisi kiusata. Sven, kes esmapilgul tundub tagasihoidlik ja arglikki, osutub talle vapraks vastaseks. Norra kirjanik Marit Nicolaysen (1953) on kirjutanud lastele viisteist raamatut Svenist ja tema rotist. Raamatud on Norras populaarsed, nende põhjal on valminud ka kaks mängufilmi. Sveni-lugusid on tõlgitud mitmesse Euroopa keelde. Pildid on joonistanud tunnustatud Norra graafik ja illustraator Per Dybvig (1964). Tema vaba, mänguline ja natuke metsik joonistusstiil haakub tekstiga suurepäraselt. AVITAmiini sarja raamatuid soovitame neelata alates 8. eluaastast!
1
Oli esmaspäeva hommik. Esmaspäeva varahommik. Eelmisel päeval, see tähendab siis pühapäeval, olin lugenud mereröövlitest. Olin lebanud vanal lamamistoolil, mille riie on pehkinud. Seal ootad kogu aeg, millal läbi põhja sajad. Järgmisel suvel kohe kindlasti.
Lebasin kuuse varjus. See on 10-meetrine. VГµib-olla ka 20-meetrine.
Kaks oravat lidusid tüve mööda üles-alla. Minu ümber sadas rahena käbisid ja oksi ja ma kuulsin, kuidas nad naersid. No ma ei tea. Olin täiesti kindel, et nad sihtisid mind meelega.
Loomad võivad olla päris kavalad. Näiteks rotid. Rotid on väga intelligentsed, umbes nagu inimesed, sellepärast neid kasutataksegi katseteks ja muuks sääraseks. Eriti kodurotte.
Kuid mitte Halvorseni. Minu kodurotti. Mustavalgekirjut kullatükki. Kui tema kord ühel ilusal päeval loomulikku surma sureb, sest ta on vana ja haige ja mitte mürgi tõttu, mida keegi temasse katseks süstinud on, siis saab ta korraliku haua korraliku pühendusega hauakivil. Mul oli see juba peas olemas.
„Tule issi juurde, ” ütles isa, kui ta Halvorseni kutsus.
„Tule emme juurde,” ütles ema.
See tähendas ju, et Halvorsen on mõnes mõttes nagu minu vend, täpselt nagu Magnuski.
Magnus on 6-aastane, minu väikevend ja kohutavalt tüütu. Ma pakkusin emale välja, et me võiks ju natukeseks vahetuse teha. Et näiteks Magnus võiks Halvorseni puuris magada ja Halvorsen minna Magnuse narivoodisse. See ei olnud muidugi hea mõte. Ema vaatas mind siis sellise pilguga ja ütles:
„Ei kommenteeri.”
Esmaspäeva varahommik. Ema ja Magnus ei olnud veel ärganud. Minu ees köögilaual lebas tilluke reisitablett. Pisitilluke ja hirmuäratavalt suur reisitablett. Kõrval oli klaas punast morssi. Ma pidin selle kuidagi kõrist alla saama. Nägin vaimusilmas mereröövleid, kes pidid ületama haidest kubiseva mere. Nägin orjasid, kes olid pingi külge aheldatud ja pidid aerutama, kuni kokku kukkusid. Nägin silme ees veritsevaid haavu, mida kaetakse sulanud tõrvaga. Mõtleks, mida kõike üks mereröövel pidi läbi tegema! Aga mina ise. Ja tablett. Tundsin end täieliku äpuna.
„Valmis?”
Isa seisis uksel.
Ma noogutasin.
„Kas sa tableti võtsid?”
Ma noogutasin taas. Nii poolenisti. Kui korralikult ei nooguta, siis ei valeta ka päriselt.
Mul oli tablett käes. Eks ma arvasin, et seda on hiljem lihtsam võtta. Näiteks kui ma jõuan bussini, millega me pidime sõitma, ja mul on käes koolapudel ja minu ümber seisab trobikond inimesi, keda ma ei tunne. Eks ma olin arem, kui ma kodus olen.
„Jäta Halvorseniga hüvasti. Ma viin senikaua su koti ära,” ütles isa.
Põlvitasin Halvorseni puuri kõrvale. Ta hoidis oma käpakestega puurivarbadest kinni ja pistis nina välja. Ta teadis, et miskit on teoksil. Ta oli seda õhust tundnud. Halvorseni juba ei peta.
Nii on loomadega. Pealegi olin ma kuulnud, et igatsusest vГµib haigeks jГ¤Г