Kivid, tulnukad ja sekt

Reeli Reinaus

Reeli Reinausi noorsooromaanis „Kivid, tulnukad ja sekt” tegutsevad juba raamatust „Mõistatus lossivaremetes” tuntuks saanud Laura, Tanel ja Marten. Seekord puutuvad nad Hiiumaal suvitades kokku kosmilist jõudu sisaldavate kummaliste kividega ja tulnukaid kummardava salapärase sektiga. Juhuse ja uudishimu tahtel sattuvad sõbrad nii mõnessegi ohtlikku seiklusse. Nagu oma varasemates teostes, põimib autor ka selles raamatus köitval moel kokku reaalsuse, folkloori ja üleloomulikud nähtused. Kujundanud Siiri Timmermann

Reeli Reinaus

Kivid, tulnukad ja sekt

1.В Vesihiidlane

„Ma olen vesihiidlane,” puristas Tanel merest välja tulles ja rannakividelt käterätikut võttes.

„Ja mina olen merekoletis,” lausus Marten rätikuga vehkides.

Poisid vaatasid ootavalt Laurale otsa.

„Ah, minge metsa,” naeris tüdruk. „Ma ei kavatse küll mingi merineitsi või vetehaldjas olla.”

„Ega sa ei saakski,” lausus Tanel. „Mina olen päriselt vesihiidlane.”

„Mis asi sa oled?” Laura vaatas Tanelit kahtlustavalt.

Tanel kuivatas ennast salapärasel ilmel ja tõmbas seejärel T-särgi selga. Taneli T-särk oli heleroheline ja seal oli kujutatud Hiiumaad. Saar oli jagatud mitmeks osaks ja iga piirkonna juurde oli kirjutatud seal elavate hiidlaste nimetus – nagu näiteks vandiraiujad ja tõrvakõplased Kõpus, märahiidlased Emmastes ning ehthiidlased või kohvilähkrid Kärdla lähedal. Tanel näitas näpuga Emmaste kanti. „Vanal ajal jagunesid hiidlased seltsideks ja igal seltsil oli oma nimi. Siit kusagilt, täpsemalt Jausa külast on minu vanaisa pärit. Ja sealseid elanikke kutsuti vesihiidlasteks.”

„Ja vanaema poolt?” küsis Laura.

„No vanaema poolt olen ma lihtsalt odratolgus.”

„Mhm,” mõmises Marten. „Vinge. Ja vesihiidlane on igal juhul parem olla kui näiteks kohvilähker või pätakavallamees.”

„Mis need vesihiidlased üldse tegid, et nad sellise nime said?” küsis Laura.

„Ma arvan, et nad ei teinud midagi. Lihtsalt olid.” Tanel viskas end rannale pikali.

Laura ja Marten järgisid ta eeskuju. Nende märjad juuksed said küll liivaseks, kuid nad ei hoolinud sellest. Lapsed teadsid, et hiljemalt poole tunni pärast hakkab jälle nii kuum, et nad peavad vette tagasi minema.

„Vedas ikka, et te selle maja ostsite,” märkis Laura.

Marten noogutas tunnustavalt kaasa. Nad olid siin olnud küll veidi vähem kui nädala, kuid ta võis juba kindlalt öelda, et sellest tõotas tulla ta elu parim suvi.

„Me ostame talu,” oli Taneli isa viis kuud tagasi ühel hilisõhtul töölt koju tulles teatanud.

„Meil juba on üks, mäletad?” oli märkinud Tanel, vaadates teleris jooksvat politseisarja ja võideldes samal ajal unega. Kaksikud ja vanaema juba magasid ning Taneli ema oli just triikimise lõpetanud ning samuti poja ja mehe kõrvale diivanile istunud.

„Mis talu me ostame?” küsis ema.

Tanel mõistis, et ka ema on väsinud ega pööra seega isa sõnadele erilist tähelepanu. No mis talu nad ostma peaksid?! Neil juba on üks talu – Taneli ema vanemate oma Jõeveere külas. Talu, kuhu isa suviti peaaegu kunagi ei jõua, sest tal on tööl nii kiire. Mis pagana talu tal veel vaja on? Aga teisest küljest, võib-olla tunneb isa end ämma ja äia juures kuidagi kehvasti, tuli poisile pähe. Äkki ta tahab päris oma talu, mõtles Tanel muiates.

Isa vaatas Tanelit ja ema kavala näoga. Sellise näoga, et mõlemad mõistsid – isal on tõsi taga.

„Mis talu?” nõudis Tanel.

„Oled sa ikka päris kindel, et meil mingit talu vaja on?” küsis ema. Ta oli ilmselt samuti mõistnud, et asi on halb – isa mõtleb oma sõnu täiesti tõsiselt. Võimalik, et emale kangastusid juba kõik tegemist nõudvad talutööd.

Isa kehitas õlgu. „Võib-olla meil nii väga ei olegi. Aga emal on. Ma nägin just ühes kinnisvaraportaalis kuulutust, et praegu müüakse Kassaris tema sünnitalu. Ta on sellest kogu aeg rääkinud ja sinna tagasi igats