Sefiirist loss

Ketlin Priilinn

Inga-Kerstin sõbruneb uues koolis argliku ja omaette hoidva Jakobiga, kes näib varjavat mingit saladust. Kui saladus ilmsiks tuleb, saab Jakobist koolikiusamise ohver. Ühes hea sõbra Kailaga moodustavad Inga-Kerstin ja Jakob tagakiusajate vastase leeri, kuid kahe leeri vahelisel sõjal on traagilised tagajärjed. «Sefiirist loss» on lugu tõelistest sõpradest, kes toetavad üksteist ka kõige hullemas, ning inimelust, mis on habras sõprade toest hoolimata. Teos saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2010. aasta noorsooromaanivõistlusel II koha.

Ketlin Priilinn

Sefiirist loss

R. – ile, kelle sõpruseta poleks see lugu iial ilmavalgust näinud.

1

Ma tean, et elu peab edasi minema. Гњkskord pean ma suutma ennast minevikust lahti rebida ja leppima asjadega, mida muuta pole enam vГµimalik. KГµik korrutavad pidevalt seda vana Г¤raleierdatud kliЕЎeed, et aeg parandab kГµik haavad ning et minusugune noor inimene suudab kГµigest lГµpuks Гјle saada ja unustada. Unustada? Vaevalt kГјll. Kuid ma ei sГјГјdista inimesi, kes nii arvavad. Nad ei saagi mГµista. See ei juhtunud ju nendega, see polnud nende lugu.

Aasta tagasi, vahetult pärast juhtunut tegin ma tõesti katset unustada. See oli nii suur šokk, et kõige lihtsam näis olevat oma ajule lihtsalt mingi blokk väevõimuga peale suruda ja kinnitada endale idioodi järjekindlusega: seda pole olnud, seda pole olnud, seda pole olnud… Muidugi oli see vaid tobe enesepettus. Kogu see valu, kõik mõtted ja mälupildid ilmusid unenägudes seda teravamalt mu silme ette, mida jõulisemalt olin ma neid päevasel ajal alla surunud. Ja ega see blokk alati toiminud kah. Ma võisin tegeleda parajasti ükskõik millega – vaadata televiisorit, lugeda midagi või olla Internetis, kui ühtäkki nägin ma jälle vaimusilmas tema ümarat lapselikku nägu, tema hallikassiniseid silmi ja heledat juuksetukka, mis kammile kuidagi alluda ei tahtnud ning alati omasoodu püsti seisis. Unustamine ei käi nii lihtsalt, see ei toimu kellegi sõrmenipsu peale.

Ema soovil olen tänaseks juba kolm kuud ühe psühholoogi juures käinud. Esialgu ei tahtnud ma sellest midagi kuulda, kuid lõpuks ei jaksanud ma emaga enam vaielda ning andsin alla. Psühholoog osutus päris mõistlikuks keskealiseks naisterahvaks. Hindan tema puhul seda, et ta ei käi mulle ühegi asjaga peale, vaid laseb mul rääkida oma tunnetest just nii palju, kui ma ise seda parajasti soovin ja vajalikuks pean.

Põhiline, mida tema mulle on alati öelnud ja rõhutanud, on see, et minevikku ei ole mõtet püüda kusagile ära peita. Sellest ei ole kasu, niiviisi jääb see alatiseks kummitama ja haiget tegema. Targem on juhtunu oma mõtetes uuesti läbi elada, ükskõik kui raske see ka poleks. Alles siis, kui oled sündmustele julgelt ja sirge seljaga taas silma vaadanud, on võimalik need lõplikult möödanikku jätta.

Võib-olla on see tõsi, võib-olla mitte. Tahaksin siiski proovida, sest ma olen niivõrd väsinud leinamast, vihkamast ja kurvastamast. Ma ei suuda enam elada mineviku varjudes. Tahan sellest lõpuks ometi vabaks rabeleda. Kui ma pean selleks minema tagasi kõige algusesse, siis püüan seda teha.

Olen lugematul arvul kordi mõelnud, et kui ma oleksin oma vanasse kooli edasi jäänud või otsustanud mõne teise kooli kasuks, kas oleks siis ehk asjad teisiti läinud? Me poleks siis ju kunagi kohtunud. Vahest elaks see unistava pilguga blond poiss siis praegu kusagil rahulikult edasi ning ei aimakski, missuguse saatuse üks pikka kasvu punapäine plika talle kaasa võinuks tuua. Jah, siinkohal segaks mu psühholoog nüüd otsustavalt vahele ja kinnitaks, et juhtunu polnud vähimalgi määral minu süü – täpselt samahästi oleks need sündmused võinud aset leida ka siis, kui ma poleks iial Jakobiga tuttavaks saanud. Tont seda teab, võib-olla tõesti. Kuid igal juhul kiirendas seda kõike just minu olemasolu.

Lugu, mida ma ennast poolvägisi jutustama sunnin, sai alguse 2008. aasta esimesel septembril. Mäletan hästi, kuidas ma oma uue koo