Eemal hullutavast ilmakärast

Thomas Hardy

Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) loomingu paremiku moodustavad nn Wessexi-romaanid, mille taustaks on tema sünnikoht Dorset Lõuna-Inglismaal ning mille hulka kuulub ka kirjaniku kõige helgem romaan “Eemal hullutavast ilmakärast”. 
See on lugu kaunist ja südikast, kuid põikpäisest ja tujukast Bathsheba Everdene’ist ja kolmest olulisest mehest tema elus. Teoses kirjeldatud pealtnäha idüllilises maakohas pole puudu täitumatutest unistustest, murtud tõotustest ja hingelisest vägivallast.
Lugeja ees avaneb kogu Victoria-aegse Lõuna-Inglismaa elu selle tavade, uskumuste, ebausu, ennustamiste ja valentinipäeva kaartidele tähtsuse omistamisega, mida Thomas Hardy on kirjeldanud humoorikalt ja leebe irooniaga.

KATKEND AUTORI EESSГ•NAST

Esimest korda söandasin ma kasutada varasest Inglismaa ajaloost pärinevat sõna „Wessex”[1 - Wessex – üks anglosaksi kuningriikidest ajavahemikul umbes 494–927, mille järel Wessexi valitsejatest said Inglismaa valitsejad.] romaani „Eemal hullutavast ilmakärast” peatükkides, mis ilmusid kord kuus tuntud ajakirja[2 - Londoni ajakiri Cornhill, mis esimesena avaldas romaani jaanuarist detsembrini 1874.] veergudel, ning anda sellele kunagise kuningriigi osale ilukirjanduslik tähendus. Kuna minu kavandatud romaanisarja võib pidada ühe maakohaga seotuks, oli vaja teoste tegevuspaiga ühtlustamiseks mingi koht määratleda. Avastades, et ühe krahvkonna piirid ei anna teoste tegevusele küllalt avarat tausta ning et väljamõeldud nimele oli vastuväiteid, kaevasin ma välja selle vana nime.

Nime, mille ma mõtlesin jätta osaliselt tõeliste, osalt väljamõeldud paikade ja maastike kirjeldamiseks, on sellest ajast üha enam hakatud kasutama tegeliku paikkonna tähenduses ning kujutlustemaa on järk-järgult muutunud tegelikuks maakohaks, kuhu inimesed võivad minna, endale maja rentida ning sealt ajalehtedele kirjutada. Kuid kõiki häid ja idealistlikult mõtlevaid lugejaid palun see unustada ja keelduda kindlalt uskumast, et Victoria-aegseid Wessexi elanikke võiks leiduda mujal kui teostes, milles nende elu ja kõnepruuki on kirjeldatud.

Ka Weatherbury küla, kus romaanisarja selle loo tegevus peamiselt toimub, oleks üheski tänapäeval olemasolevas paigas kõrvalise abita raske ära tunda. Kirik on õnnekombel säilinud restaureerimata ja puutumatuna, samuti on alles ka mõned vanad majad, kuid kunagi külale nii iseloomulik iidne linnasekuivati lammutati juba kahekümne aasta eest, samuti kunagised elamuks olnud rookatusega ja uukidega majad. Naispeategelase peen James I aegne maja on selles loos otsekui nõiaväel nihkunud miili jagu või natuke rohkem eemale oma tegelikust asukohast, kuid sellele erinevusele vaatamata näeb maja nii päikeses kui ka kuuvalguses samasugune välja. Vanglamängu, mida poisid alles hiljuti näisid viljaturu ees jätkuvalt mängivat, ei paista sealsed hilisema põlvkonna koolijütsid minu teada enam tundvat. Piibli ja võtme abil ennustamine, valentinipäeva kaardile tähtsuse omistamine, lambaniitjatele õhtusöögi pakkumine, pikad hõlstid ja lõikuspühad on peaaegu kadunud koos vanade majadega ning, nagu räägitakse, ühes sellega ka purjutamine, mille poolest küla kunagi kurikuulus oli. Selle muutuse põhjuseks on asjaolu, et paiksete maaelanike asemele, kes kandsid edasi kohalikke tavasid ja kombeid, on tulnud rohkem või vähem ringi rändavad töölised, ning see on viinud kohaliku ajaloo katkemiseni, mis on saanud saatuslikumaks kui miski muu legendidele, rahvapärimustele, tihedatele inimestevahelistele suhetele ja veidratele kommetele. Nende säilimise oluliseks tingimuseks on põlvest põlve ühes paigas elamine.

В В В В Thomas Hardy

EEMAL HULLUTAVAST ILMAKÄRAST[3 - Tsitaat inglise poeedi Thomas Gray (1716–1771) luuletusest „Külakalmistul kirjutatud eleegia”.]

ESIMENE PEATГњKK

Farmer Oaki kirjeldus. Vahejuhtum

Kui farmer Oak naeratas, läksid tema suunurgad peaaegu kõrvuni, silmad tõmbusid kissi ning nende ümbert kulgesid kurrud nagu h