Paradiisi vang
Marian Lester
Evelynil on vaja maksku mis maksab Гјles leida Sandra Lamberti nimeline tГјtarlaps. Selleks sГµidab ta Гјhele Kariibi mere troopilisele saarele, kus satub vastamisi Sandra venna, jГµulise ja kГµikvГµimsa magnaadi Louis Lambertiga. Mehe veetlusele pole vГµimalik vastu panna ning Evelyn muutub paratamatult tema vangiks. Ja seda rohkemgi kui vaid Гјhel viisil.
Marian Lester
Paradiisi vang
1.В peatГјkk
KÄTTE OLI JÕUDNUD tema lemmikkellaaeg siin saarel. Varajane õrnsinine videvik joonistas mälupilte minevikust, muutes linna justkui võluväel muinasmaaks, mis ahvatleb rändurit mitmevärviliste tuledega. Isegi lakkamatud tänavahääled hajusid teele langevas troopikavihmas. Kuid see oli ka üksinduse tund. Evelyni haaras kerge melanhoolia. Sellistel hetkedel unistavad inimesed kodust, kus neid oodatakse ja armastatakse.
Evelyni nukrameelsust häirisid restorani hallist kostvad summutatud helid. Ilmselt oli elevus tekkinud kellegi tähtsa isiku saabumise tõttu. Koos kõigi luksusrestorani külastajatega pöördus ta ukse poole ja nägi ülemkelneri saatel saali sisenevat noort meest.
Vaatamata sellele, et Evelyn Darcy oli Catanaule lennanud spetsiaalselt selleks, et leida Louis Lambert, ei tundnud ta meest kohe ära. Pikk, tõmmu, viimase moe järgi soengusse lõigatud kastanpruunide juustega nägi ta oma valges smokingis välja väga imposantne. Evelyn pani tähele tema laiu õlgu, sihvakat keha ja eriti seda üleolevat pilku, mis oli mehe silmis.
Rikas, kõikvõimas ja küüniline, mõtles Evelyn. Üks nendest jumala poolt välja valitutest, kes on sündinud valitsema ja käsutama.
Mees möödus tema lauast ja Evelyn lausa õgis teda pilguga, mis ilmselt läbistas konditsioneeritud õhku terava noolena, sest mees pööras pead ja vaatas otse tütarlapse poole. Alles siis tundis ta mehe ära, tunnetades teda peaaegu füüsiliselt.
Mehe huuli riivas põgus naeratus. See tundus kuidagi kummaliselt endassetõmbunud ega väljendunud silmades. Samas rabasid tema näojooned oma kauniduse ja väljendusrikkusega, nii et võrreldes selle range hiilgusega oli muu ebaoluline.
Määrides puuviljatükkidega pistaatsiajäätist – ainsat magustoitu, mida ta endale siin lubada võis – mööda magustoidukausikese seinu, ei minetanud Evelyn valvsust. Kui mehe põhjatute tumedate silmade pilk tema omaga kohtus, muutus see valvsaks ja pingestatuks. Terav, kiskjalikult läbitungiv pilk, mis on saagi välja valinud. Evelyn tundis, kuidas see pilk tungib temast läbi, hoolimata sellest, et ta oli ammu õppinud oma tõelisi tundeid varjama külma meelerahu maskiga. Hetkeks tundus talle isegi, et mees aeglustas kergelt sammu.
Mehe käe alt kinni hoidev tütarlaps pöördus tema poole ja sosistas talle midagi kõrva. Alles nüüd jõudis Evelynile kohale, et mees pole üksi. Kui rumal temast! Evelyn pööras pilgu mehe kaaslasele ja tal jäi vaimustusest hing kinni, hetk hiljem ohkas ta aga pettunult. Naine paistis kahekümne viie, kahekümne kuue aastane, tähendab, see pole Sandra Lambert. Aga kus on siis Louisi õde? Kas Sandrat pole tõesti siin?
Evelyn jälgis silmanurgast, kuidas paarike oma muust saalist eksootiliste taimede ja suuri erkroosasid õisi täis sõrestikuga eraldatud laua juurde jõudis. Louisi kaaslasel oli vaba, pisut kõikuv mannekeeni kõnnak. Mees liikus kergelt ja hääletult nagu jahimees. Evelyni kujutluses vilksatasid pildid niiskest läbimatust džunglist, kus uustulnukat ähvardab surmaoht ja kus kummaliselt põimuvad hasart ja metsik kirg.
Millised rumalused sulle pähe tükivad, Evelyn Darcy, riidles ta endaga. Vaatamata kiskjapilgule on Louis ikkagi tänapäevane seltskonnainimene ja kõik tema ürgsed instinktid peaksid jääma tema külalistetoa seinte varju. Ja magamistoa, mõtles ta ootamatult, tundes, kuidas üle näo voogab kuumalaine.
Ta püüdis oma kohatut erutust varjata ükskõikse ja ülbe ilmega, kuid ta polnud kindel, kas see tal ka välja tuli.
Jah, meedia kaudu teadis ta Louis Lambertist palju. Rikkus, võim ja harjumus oma kapriisidele järele an