Slummidiplomaadid
Marina Elbasaar
Eesti Ekspressi Raamat „Slummidiplomaadid” on kogumik humoorikatest ja nostalgilistest lühilugudest, mis jutustavad eestlanna Hella ja venelanna Alla sõprusest, lapsepõlvest Nõukogude Liidus, noorusest ning karjäärist. „Slummidiplomaatide” tegevus toimub peamiselt Tallinnas ja Brüsselis, aga ka mujal. Detailirohke ja emotsionaalne raamat kirjeldab naljavõtmes ametnikuelu ministeeriumis, Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATOga ning peategelaste hilisemat tööd neis organisatsioonides. Autorist: Marina Elbasaar on vankumatu Eesti patrioot. Ta on sündinud Lõuna-Eestis, lõpetanud ülikooli humanitaarteaduste vallas ning töötanud aastaid ametnikuna. Abielus. Marinale meeldib lugeda, kirjutada ja reisida, ta armastab lapsi ja loomi ning loodab endiselt, et planeedi Maa loodus on võimalik pöördumatust reostusest päästa.
Marina Elbasaar
Slummidiplomaadid
Raamatus esinevad sündmused ja tegelased on kas päriselust maha kirjutatud, liialdatud või hoopis välja mõeldud
ALLA JA HELLA
„Davai, Alla, räägi oma lapsepõlvest. Võrdleme, kui erinev see meil oli,“ lunis Hella.
Nad istusid kohvikus, mis asus Gonsiori tänaval. See oli täiesti tavaline, ilma ajaloo ja huviväärsuseta kohvik. Lihtsalt üks koht. Suured aknad, kunstnahast toolid, servadest veidi katkine klaasist lauaplaat, plastlilled ja lihapirukad. Hella jõi konjakit, mida ta sel ajal nimetas oma „parfüümiks”. Alla jõi vett, kuna tal oli käsil järjekordne alkoholivaba periood. „Kaine olemine teeb vist samamoodi tigedaks nagu joomine,” mõtles Alla.
„Mis seal rääkida, lapsepõlv nagu lapsepõlv ikka,“ ütles Alla, „midagi erilist ei olnud. Kas sa arvad, et mul oli kõik kuidagi teistmoodi sellepärast, et ma olen venelane?”
„Ikka oleks huvitav teada. Kas teil oli KGB kogu aeg pildis?” uuris Hella.
„Mis kuradi KGB? Üleüldse on need jutud halbadest Nõukogude aegadest kõvasti liialdatud! Mina sain näiteks tasuta tennist mängida ja endale hambaklambrid panna – vaata, kui sirged mu hambad nüüd on!” Alla ajas hambad irevile, need olid tõepoolest üsna sirged ja valged. „Kas ma olen sinu arust mingi ilge venelane või? Meil Pärnus oli hoopis kogu aeg Eesti võim. Mäletan, kuidas käisin pioneeride majas balletitunnis ja mind kiusati seal, kuni üks tüdruk lõpuks ütles, et „venelane on ka inimene“.“
„Aga kas teil käis koolis KGB nuhkimas?”
„Ma ei teadnud mitte midagi KGBst ega Eesti Vabariigist ega mitte millestki,“ ütles Alla. „Mäletan ainult, kuidas ema ja isa ostsid stereokombaini „Melodija“, ja isa ütles emale, et täitus idioodi unistus. Ma rääkisin seda lugu lasteaias, sest mulle tundus, et see on anekdoot.”
Alla klГµbistas punaseid kГјГјsi mГµtlikult vastu mineraalveeklaasi. Mullid tГµusid kihinal pinnale.
„Aga aastal 1989 sain teada, et mingid võõrad ja kurjad eestlased on tänavatele kogunenud. Me ei julgenud kodust väljagi minna. Käis festival „Tere, Pärnu suvi!“, eestlased kõndisid tänavatel, sinimustvalged lipud käes. Meie olime hirmul. Istusime kodus ega teadnud, mis saama hakkab.“
Päike säras tolmusest kohvikuaknast sisse ja pani naiste juuksed helendama. Allal olid pikad kastanpruunid juuksed, Hellal lühike blond soeng nagu printsess Dianal. Hella keerutas klaasis sillerdavat konjakit ja võttis lonksu.
„No vot, täitsa teistmoodi värk oli siis teil,“ konstateeris Hella. „Mina ei tundnud isiklikult ühtegi venelast kuni ülikooli ajani. Lapsepõlves oli üks kokkupuude, kui vene poisid Tartus Lutsu tänava vene kooli juures möödakäijaid peksid.“
Hella rГјГјpas lonksu konjakit.
„Veel oli nii, et meie kooli tuli üks vene keele õpetaja, kes oli varem raskesti kasvatatavate poiste koolis töötanud ja jätkas meie koolis samamoodi, viskas puukingaga vastu pead või lõi niisama raamatuga. Labane oli! Samas ta laulis tunnis heast peast mingeid rõõmsaid vene laulukesi. Aga Tartust Tallinnasse tulles läks veidi aega enne, kui harjusin, et poes peab vene keeles rääkima,