Minu Tenerife. Noor pensionär
Mart Normet
Sa hoiad käes narkomaani ja prostituudi armastuslugu. Narkomaan – see olen mina. Töönarkomaan, kes jõuab koju siis, kui pere magab. Prostituut – see on Tenerife. Turistid käivad temast kiirelt üle, maksavad mõnu kinni ja lahkuvad. Armastuslugu räägib sellest, kuidas otsustan pere kaasa võtta ja lennata pooleks aastaks enda ületöötanud keha ja vaimu palmi alla laadima. Ees ootab saar, kus saab aasta ringi ookeanis ujuda, süüa värskeid apelsine, matkata ning päevad läbi mitte midagi teha. Kõlab nagu ideaalne puhkus? Kõlab, nagu sureksin seal igavusse! Algab inimkatse: noor pensionär paradiisisaarel. Mart Normet
Mart Normet
Minu Tenerife. Noor pensionär
Tänan kaasmaalastest Tenerife kliimapagulasi, kes meie pere omaks võtsid. Eriline tänu Eikele ja Olavile, kes ei jätnud ühtegi küsimust vastuseta!
Kummardus kolleegidele, kes töö juures lippu kõrgel hoidsid! Ruth ja René – pole see toimetuse juhtimine nii raske midagi ju… ;)
Erik, Peeter ja Karl – mehed, teiega on rõõm asju ajada!
Suur tänu, Epp ja kogu Petrone Prindi rahvas, et jõudsite käsikirja ära oodata.
Sõbrad, aitäh innustamast ja ootamast – raamat ongi valmis saanud!
Nele ja Anu – see raamat on teile!
SAATEKS
Leban rannas, jalad tuhavärvi liiva sees, ja vaatan, kuidas iga nelja minuti järel saabub Tenerifele üks lennuk turistidega. Ainsatki lennukit lahkumas ei näe, ainult tulemas.
Sel Saaremaa-suurusel saarel käib aastas kuus miljonit päikeseotsijat. 150 000 uut inimest igal nädalal! Puhkusekombinaat töötab täistuuridel hoolimata aastaajast või nädalapäevast: stressis eurooplased võetakse lennuki pealt maha, puistatakse bussiga mööda hotelle laiali, nuumatakse nädal-paar hea toidu, vitamiinirikka päikese ja värskendava ookeaniga, korjatakse taas karjakaupa bussile ning sõidutatakse kiirteed pidi lennujaama tagasi.
Oleme naise Anu ja tütar Nelega Tenerifel käinud ühe-kahe nädala kaupa viimased viis aastat jutti, keset talve. Siin, Eestist kaugel saarel asub meie oma territoorium, kus puuduvad kohustused. Meie talvine suvila, kus pole vaja muru niita.
Esimest korda sattusime Anuga, kellega oleme koos olnud keskkoolist saadik, Tenerifele 2001. aasta jõulude ajal. Toona otselendu polnud, tulime Soome kaudu, loteriimajutusega. Mäletan tänaseni selgelt, kuidas lennujaamast väljudes sooja õhu pahmakas mu täiesti sõnatuks võttis. Jõllitasin palmipuid nagu teise planeedi elanikke. Temperatuurivahe oli kodusega 50 kraadi.
Tenerife reklaamib end kui igavese kevade saart. Et siin olevat suhteliselt muutumatu ja mõnus kliima 365 päeva aastas. Eestlastele tähendab see muidugi igavese suve saart, sest ka talviti on Tenerife lõunaosas enamjagu päevadest päikeselised, temperatuur 25 kraadi ja ookean ujutav. Kõlab nagu paradiis? Jah. Aga…
Tenerife kohta käivaid eelarvamusi pole palju, kuid see-eest on üks neist iseäranis tooniandev. Selle järgi olla Tenerife igav. Väidetavalt pole siin peale vedelemise suurt midagi teha. Igavese igavuse saar?
Aga öelge mulle: miks me kardame igavust? Omamoodi võiks see ju olla põnev: panna enda väsinud aju selle igavuse sisse ja vaadata, mis seal juhtuma hakkab?
Niisiis, võtame naisega julguse rindu, küsime töö juurest pooleks aastaks palgata puhkuse ja põrutame koos tütrega Tenerifele! Igavus, siit me tuleme!
В В В В November 2013,
В В В В Tenerife
TГ–Г– TAPAB
Esiteks, pole sel pikkust ega kaalu, koosneb ta ju ainult kahest tähestiku tagaosas asuvast tähest.
Teiseks, kaks kolmandikku sõnast „töö” moodustab üks teine sõna – „öö”. See tähistab eesti keeles pimedat aega, mil hundid uluvad, õues muutub olemine jahedaks ning linnas jalutamine kõhedaks. Aga lähemal vaatlusel pole see üldse mingi sõna! „Öö” on lihtsalt üks kole täppidega täht kaks korda kirjutatult.
Kolmandaks, kui hääldada sõna „töö”, jääb domineerima häälik „ööö”, mis toob meelde need asjad, mis südame pahaks ajavad. Öäk.
Ma tean, millest räägin. Olen t