Mehitamata inimesed
Maniakkide Tänav
Eesti tulevik pärast Sosnovõi Bori tuumaelektrijaama õnnetust. Ida- ja Lääne-Virumaa on saastunud ja muutunud inimestele elamiskõlbmatuks. Ümbritsevad maakonnad ägavad katastroofipiirkonnast põgenenute massi all, kellele lisanduvad Vene-Hiina sõja järel Eestisse pakku tulnud hiina ja vene immigrandid. Tumedais toonides maailmas otsib üksik häkker oma kadunud armsamat ning ehkki ta leiab sellel teel sõpru, kes teda toetavad, sõpru, kes on tema suhtes ükskõiksed, ja sõpru, keda ta ei kannata silmaotsaski, on mehe peamisteks abimeesteks šokker ja killuke musta huumorit.
Tänav Maniakkide
Mehitamata inimesed
MГ•NI SГ•NA SISSEJUHATUSEKS
Enne, kui järgnevatel lehekülgedel hakkab hargnema lugu häkkerist ja tema armsamast, tahaksin teha mõne selgitava märkuse. Järgnevas loos on mõnes kohas vihjatud teatud sündmusteleTartu linnas, kus peategelase eestvedamisel tehti kahju ühele suurele, Kilpkonna logo kasutavale korporatsioonile ning hiljem kaTartu linnale tervikuna. Käesolevas romaanis neil sündmustel pikemalt ei peatuta, kuid kui kellelgi tekib huvi, siis on võimalik neist lugeda minu jutukogust «Euromant», samanimelisest lühiloost. Ühtlasi märgiksin ära, et kui «Mehitamata inimeste» lugemise järel on huvi peategelaste edasise käekäigu vastu, siis ulmeajakirjas «Täheaeg 11:Viirastuslik rügement» saab neile kaasa elada loos «Kõrini vaakumis», mille kirjutamises on oma lobeda sõnajooksuga kaasa löönud ka J. J. Metsavana.
Olen teadlikult hoidnud kõik kolm juttu eraldi loetavaina, nii et kes ei soovi, need ei pea end eel- ja järellugudega vaevama.
M.T.
1.0
Г–eldakse, et inimene suudab kГµike, kui ta vaid tahab.
«Taha elada, muidu mina ka ei taha,» sosistasin naisele. Sirts vaatas mind klaasistuvate silmadega. Tal oli valus, pisarad jooksid mööda põski alla. Niipalju kui ta kehast alles oli, jõnksles see valukrampides. Naise suu käis agoonias kinni-lahti. Olime sõidukorruste vahel, laiadel teraskonstruktsioonidel, tuulises, poolhämaras, rõskes ja lärmakas kohas. Masinad mürisesid meie kohal ja all ja kõrval. Šokkeri aku oli tühi ning panin kasutu relva hõlmaalusesse kabuuri ära. Naine ei suutnud ikka veel midagi öelda. Ta moondunud keha tõmbles krampides ja ma ei suutnud enam vaadata kuivale jäänud kalana kinni-lahti käivat suud. Panin Sirtsule sudumaski näole. Vaatasin ringi. Kaugemal terastalade rägastikus rippus kaks lonti vajunud ja poolsöestunud kuju. Oli viimane aeg siit jalga lasta. Meie masin oli jäänud raamatukogu juurde, kuid sinna polnud enam mõtet tagasi minna. Eemal paistis meri ja selle kaldal, inimestest kobrutava ristmiku ääres seisis iidne kivihoone. Haarasin naise sülle.
«Pea vastu! Ela veel,» ja saatsin ta ajurisseViimse Soovi, programmi, mis ergutas aju kehast lisaressursse leidma ja püsima elus veidi kauem kui inimlikult võimalik. Seejärel ma jooksin, jooksin üle sõidutasandite, jalakäijateteede, trügisin vandudes läbi rahvasumma ja iga sammuga andis Viimne Soov teada, et Sirts sureb pöördumatult. Kõik organid andsid ükshaaval järele ja lakkasid töötamast. Kuid veel oli naises viimane elusäde ja mina lõin juba jalaga lahti AS Ühishaua ukse. Veel ja juba, kuid…
Preili Mai-Tea Midagi. Sellise nime all lasin Sirtsu Ühishauda sisse kanda. Ametnik oli hiinlane, tolle jaoks käis nimi küll, kuli ei saanud midagi aru. Digitaliseerimine oli mõttetu samm tegelikult, inimfaile ei osata niikuinii veel käima panna. Aga see maagiline sõna – veel.
2.0
2.1 JГµgevamaa metsad
Suur, kunagi hoole ja armastusega renoveeritud ja kaasajastatud palkmaja oli omal ajal näinud tublisti paremaid päevi. Viimasel aastal olime sageli Sirtsuga siin abiks olnud, nüüd oli värske katus peal ja köögil uus põrand all. Tuli oli laes siiski endisaegselt hämar nagu seasilm, nurkades kummitasid varjud ja värskest põrandast hoolimata oli see siin üks närune olemine. Varvara oli juba tagakambrisse magama läinud, taat ruudulise vakstuga laua taga ennast täis tõmmanud, vahep