Minu Rio de Janeiro. Elujanus olГјmpialinn
Malle Koido
Rio de Janeirosse armub esimesest silmapilgust – maagilised rohelised mäed, rannaliiv, ookean. See on kontrastide linn, kus kogeb omal nahal, mida tähendab vaesus ja rikkus ja kui tähtsaks peetakse kiirelt kasvanud majandusega riigis välist muljet.
Mind tõi Riosse jalgpall. 2012. aastal maandusin esimest korda Imelises Linnas plaaniga siinses spordimaailmas tööle asuda. 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aasta olümpiamängud on Riost teinud aastateks maailma spordielu keskuse. Vastu ootusi sattusin ka sajandi suurima majanduskriisi, meeleavalduste ja altkäemaksuskandaalide keskele. Saabusin siia roosade prillidega, kuid sain õppetunni, et sport ei too kõigile sugugi vaid rõõmu.
Rio elujanu vastandub põhjamaisele vaoshoitusele. Brasiillaste lõbusas seltskonnas õppisin igast hetkest ja inimesest rõõmu tundma. Siinsed kogemused, eriti oma unistusi teostavad noorsportlased inspireerivad ja motiveerivad mind päevast päeva.
Malle Koido
Minu Rio de Janeiro. Elujanus olГјmpialinn
SГµpradele Brasiiliast
SAATEKS
Mai lõpp 2012. Inglismaa jalgpalli Premier League’i kahe hooaja vahele jääv pikk puhkus, mida olen kaua igatsenud ning planeerinud. Taskus on mul pilet unistuste sihtpunkti, Rio de Janeirosse. Ent kahtlen, kas tahan ikka selle lennuki pardale astuda.
„Sa pead Riosse minema! Siis saad ju mulle olümpiamängudele tasuta piletid orgunnida. Unusta mu õudusjutud, sulle hakkab Lõuna-Ameerika meeldima,“ utsitab mind tagant sealt kandist pärit sõber, kes kodumandrisse tavaliselt kõige entusiastlikumalt ei suhtu.
„Oh jumal küll, nii kaugele tahad minna… Noh, ega ma sind ju takistada ei saa, jäärapäine, nagu sa oled. Vaata, et elusalt tagasi tuled,“ ütleb ema, kui talle naljaga pooleks Brasiilia ideed tutvustan.
Riosse kutsuti mind 2012. aasta alguses. Olin selleks ajaks üle viie aasta Suurbritannias elanud ning pärast aastaid ränka tööd sealsesse tippjalgpalli maastikku sisse sulandunud.
Kui Eestis unistasin novembri lõpu või märtsi alguse pakases meistriliiga tribüünil istudes töötamisest maailma parimate klubidega nagu Manchester United või Arsenal, siis nüüdseks oli nende klubidega asjaajamine mu töörutiini osa.
Juba Tallinnas põhikoolis käies teadsin, et tahan jalgpalli-Mekas Inglismaal tipptasemel töötada. Ning teismeea jalkahullus ei läinudki üle, vaid pani mind, siht silme ees, teel olevatest takistustest üle hüppama. Ent kui oled oma unistusi täide viimas, hakkad tahes-tahtmata mõtlema, kas sa just sellist elu soovisidki.
Kas see ongi kõik? Äärelinna unelm külmal ja ärahellitatud Inglismaal? Või suudan oma ühest elust siiski rohkem mahla välja pigistada?
Rio de Janeiro tööpakkumine tuli õigel ajal. Võimalus ühineda 2014. aasta jalgpalli MMi ja 2016. aasta olümpiamängude adrenaliinist pulbitseva ettevalmistuskeerisega ning lahkuda mugavast Euroopast. Õppida korralikult ära portugali keel. End veel kord uues keskkonnas proovile panna.
Niisiis ei kahelnud ma algul hetkegi, kui lennupileti ostsin, et potentsiaalsete tööandjate ja Rio de Janeiroga lähemalt tuttavaks saada. Kaotada polnud mul ju midagi ning salaja olen Lõuna-Ameerikast terve elu unistanud.
Ent nädal enne reisi mõtlen tõsiselt võimaluse minnalaskmise peale. Saan aru, kui väga olen kiindunud oma Inglismaa ellu. Head sõbrad, koduseks saanud paigad, Eesti kahe ja poole tunni kaugusel. Ning kindlustunne ja stabiilsus.
„Kolla- ja dengepalavik on Lõuna-Ameerikas väga levinud. Määrige endale iga kahe tunni tagant sääsetõrjet peale, ükskõik, kus viibite. Lühikesi varrukaid ei soovita ma teil kanda. Ärge sööge värskeid puuvilju, köögivilju ega midagi muud väljaspool turistidele mõeldud restorane. Jooge ainult pudelivett. Siin on esmaabivahendid, mis võivad teie elu päästa,“ ulatab Lissaboni doktoriproua pärast vaktsiinide tegemist mulle hunniku retsepte.
„Mu elukaaslane rööviti Brasiilias kolme kuu jooksul neli korda ära. Kui sind röövima hakatak