Minu Afganistan. Jumalale lähemal
Janek Somelar
Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin.
Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju.
Aga jumalik tegur on seal olemas. Ma ei mõtle lõppematut palvetamist ja põrmulangemist, mida vähemalt kolm korda päevas näha saab. Ma mõtlen etendust, mida seal minu jaoks mängiti. Etendust, mis oma lummava põnevuse, ahastava traagilisuse ja uskumatult tavalise argipäevaga kõik seni nähtud lavatükid sajakordselt ületas.
Mulle ei olegi tähtis, kas enne Afganistani oli elu päriselt ka tuhmim või ainult tundus nii. Praegu tean vaid, et suureks lavakunsti austajaks sain ma just parajasti sealoleku ajal. Nüüd vaatan eluteatrit alati lummatult. Ja minu süda kasvas Afganistani külge.
– Janek Somelar
Ilmar Raag soovitab: “Mulle sisendab lootust, kui kaitseväelasel on inimlikku uudishimu ja vajadus mõista. Veel parem on aga see, kui ta oskab sellest arusaadavalt ja kohati poeetiliselt kirjutada. Ja kõige parem on siis, kui tuleb välja, et tegemist on humanistiga.”
Janek Somelar
Minu Afganistan. Jumalale lähemal
Helenile ja Efrosiinele
SISSEJUHATUS
Aitäh, armuline jumal! Olen tänulik, et tajun end eksisteerivat inimesena, mitte hüdrana ega näiteks hüdrovoolikuna. Tänan, et on olemas kogu see eludraama, et muuhulgas on kirjutamine ja kannatused, lugemine ja leevendus.
Ma tänan väga paljusid, aga siin nimetan väheseid, sest kõigel on piir. Arvatavasti isegi tänul ja kahtlemata raamatul. Kuna tänutunnet ei saa otseselt mõõta, siis jätan pjedestaali üles seadmata ja tänan neid, kes asjaga vähemalt kaudseltki seotud on.
Ma tänan sind, Dagmar, ja inimesi Petrone Prindis, et näitasite minuga töötades eeskujulikku tarmukust ja loojasarnast lootust.
Aitäh, austatud vanemad, et te kohtusite, kokku jäite ja minu saite! Loodetavasti juhtus see pimestatuna suurest ja kirglisest armastusest, mitte valgustatuna matemaatilisest ratsionaalsusest.
Ma tänan sind, kallis Helen! Sinu julgus ja tarkus, minu kõrval naiseks jäämine õpetavad mind hästi mu meheks saamise teel. Mul on veel minna.
Ma tänan sind, kes sa võtsid lugeda! See pakub mulle rohkem leevendust, kui ma oma kehaliste võimete juures selgitada suudan. Sinu võimekus kujutleda mingu nüüd mõnele ülima kehalise naudingu kogemusele ja sa tead, mida ma tunda võin.
Ma tänan sind, Keit, et nägid ja mäletasid, kui mina ei uskunud ehk unustasin, et rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld. Aga kui midagi kirjutada, võib juhtuda kõike. Loodan, et mulle on antud rohkem vaikida.
Tänan teid, Meelis, Toomas, Jaanus, Anré, Tarvo, Rato, Janekid, Paks, Andres, Daniel, Jaan, Veiko, Rein, Kalvi, Vahur, Arvet, Allan, Marko, Hanno, John, Tipu, Hamajun ja Andy, et olite minuga kõigis minu lugudes, taludes minu isiklikke kapriise nii paksus kui vedelas, saamata valida endale sobivamat aega ja meeldivamat kohta.
Afganistan söövitas end hirmuäratava riigina meie kandi inimeste mällu juba kümneid aastaid tagasi. Mäletan aega, mil vend pidi nõukogude riigi kaitseks kroonusse astuma, peale Suure Isamaa avaruste hüüti nõukogude sõduri abi järele ka Afganistanis. Juba palju aastaid oli paremini toidetud poisikesi Eestistki liidu eliitüksuste koosseisus Afganistanile appi saadetud. Ikka räägiti, kuidas kellegi poeg või vend sinna läks või sealt tagasi pääses. Ema oli venna pärast loomulikult mures, kuna kõrberiik ja sõda mõjusid noortele meestele väga prognoosimatult.
Mina nägin selles venna meheks saamise küpsuseksamit, ema aga painas pilt mitte kunagi meheks saanud pojast. Olukorra tõsidus kajastus mulle ema pilgus, mitte mu enda ratsionaalses situatsioonianalüüsis – tol ajal ma poliitiliste mängudega pead ei vaevanud. Ka automaatide ja püstolitega mängisin väikesena ü