Minu Tallinn. KalevitГјdruku kroonika

Terhi Pääskylä-Malmström

Hoiad käes kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi.

See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…

Aga eelkГµige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.

Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.

Terhi Pääskylä-Malmström

Minu Tallinn. KalevitГјdruku kroonika

KГµigile mu eestlastest sГµpradele ja tuttavatele,

Tallinnale ja tallinlastele.

Ning mu kallile abikaasale, kes pole Гјlal mainitute

peale kordagi armukade olnud.

ESIMEST KORDA TALLINNAS

Sündisin 1979. aastal Soomes. Mu lapsepõlve kodulinnas, Helsingi ja Tampere vahel asuvas Hämeenlinnas elas umbes sama palju inimesi kui tänapäeval Pärnus. Soome mõõtkavas oli tegemist depressiivse väikelinnaga.

Eestisse, täpsemalt Tallinna sattusin ma esimest korda 1996. aasta kevadel, 16aastaselt.

Kevade lähenedes hakkasid klassiõed ja – vennad traditsioonilisele kooli väljasõidule kibelema. Seekord hääletas enamik Läänemere lõbusatel lainetel loksuva kurikuulsa peokruiisi poolt, kuid mu vanemad oma tütre reisiplaanidesse sama innukalt ei suhtunud. Küllap olid nad kuulnud, kuidas teismelised alkoholi šampoonipudelites laeva pardale smugeldasid ja vastassooga ebamääraseid tutvusi sobitasid. Isa sõna tuli kuulata ja see sõna oli ei.

Taasiseseisvunud Eestist olin ma selleks ajaks nii mõndagi kuulnud. Tallinna vanalinn pidi väga ilus olema. Mõned sõbrad olid uue huvitava riigi pealinnas juba käinud ja sealt imeodavaid riideesemeid ja CD-plaate ostnud. Mu insenerist onu tegi seal äri ja tädigi oli sinna odava viina järel sattunud. Minu pere reisis puhkustel aga põhiliselt Ida-Soome, mis mulle teismelisena enam suurt pinget ei pakkunud. Tahtsin näha midagi uut ja erilist.

Õhtul panin oma toas kavala plaani kokku: kui mind klassi väljasõidule ei lasta, pean ma Tallinnasse saama. Ideaalis võiks sinna isegi samal päeval sõita, pole ju koolis nagunii õppetööd.

Ja vaata imet – väljasõidupäeval loksusin Läänemere lõbusatel lainetel ka mina, sihiks Eesti vabariigi pealinn! Reisikaaslasteks olid mul purjakil ja hormoonide meelevallas klassikaaslaste asemel siiski turvaliselt ema ja vanaema.

See maikuine reis on endiselt dokumenteeritud mu päevinäinud reisipäevikusse, mida ma tol ajal innukalt pidasin. Varem olin teinud sinna märkuseid Rootsist ja Inglismaalt.

Hämeenlinnast varahommikuse bussiga Helsingisse ning sealt laevaga ja läbi passijärjekordade Tallinna saanud, jalutasime mööda Viru tänavat vanalinna. Seal klõpsisin ma oma uhiuue fotokaga pilte – koguni neli tükki! Nad on mul endiselt albumis ja näevad praeguse pildikvaliteediga võrreldes kohutavad välja.

Reisipäeviku sõnul sõime restoranis Eeslitall seenesuppi, mida ma lausa oma toonase elu parimaks nimetasin. Lisaks käisime emaga uues Stockmanni kaubamajas (vanaema puhkas sel ajal jalga Viru hotelli fuajees) ning külastasime kolmekesi onu üürikorterit Kristiines Kirsi tänaval. Onu oli küll ise Soome jäänud, kuid oma võtmed meie hoolde usaldanud – koos manitsusega korterisse sõites ainult teatud taksofirma teenuseid kasutada.

Mäletan, et onu korter oli puhas, aga van