Kirju Eestist
Justin Petrone
Justin Petrone on elanud Eestis 15 aastat ja kirjutanud sel teemal mitu raamatut. „Kirju Eestist“ võtab kokku lood tema kohtumistest Eesti inimestega. Maailmarändurid, nudistid, geneetikud, kirjanikud, poliitikud, hääletajad, kalamehed, joodikud, folkmuusikud, loodusmehed, remondimehed, kööginaised, sekka ka mõni sepp ja Sepp.
Justin Petrone
Kirju Eestist
Valge laev
MÕNI TÄISKUU TULEB JA LÄHEB, nii et ei saagi aru, mõni on aga tõeliselt vägev ja õel ning inimeste silmis on siis looritatud tähine helk, kui juhtumisi söandad neisse liiga kauaks vaatama jääda.
Praegu on just selline täiskuu.
Oleme Haapsalus iga aasta augustis toimuvatel Valge Daami päevadel. Tõsi ta on, igasugune festival võib sind jalust rabada, kuid selle täiskuuga on kõike kuidagi liiga palju. Liiga palju pikaks veninud pilke võõrastelt naistelt, liiga palju ülemäära lustakaid tuttavaid, kes tänaval õlale patsutavad ja jaburaid lugusid räägivad. On selline tunne, et peagi miski plahvatab.
Peab plahvatama.
Miski ei paku sellisel puhul suuremat kergendustunnet, kui astuda kõrvalisele saarele siirduvale valgele laevale St. Ola, kaasas vaid päevik, fotoaparaat ja natuke raha rattarendiks. Päikesekiired laugudel, soolapritsmed ninas, tuul tagant tõukamas. Vormsi, ajalooliselt eestirootslaste saar. Ainult et tänapäeval leidub seal kaunis vähe rootslasi ning needki on seal ainult puhkuse ajal.
Nii see siis algab – veel üks päevik, veel üks retk.
Eestis leiab iga viimane kui kirjanik end varem või hiljem mõne laeva pardal. Õrnas eas, 22aastasena saabusin ma laevaga Eestisse ning kui ma peaksin siit kunagi põgenema, nagu rannarootslased 1944. aastal, teeksin ma seda taas laevaga. Kuis teisiti? Lennukiga? Autoga? Kas see, kes Eestist põgeneb, sõidaks lihtsalt autoga Riiga? Ei. Nobedalt kohale ja kärmelt minema saab ainult laevaga. Nagu salakaubavedaja. Ruttu. See on saarte, poolsaarte ja abajate maa. Mägismaa ulatub siin vaevu üle merepinna.
Parvlaev St. Ola müriseb kai ääres, kuhu laotakse parajasti tohutuid palgivirnu. Imetlen seda toorest puitu. Siis hakkab külm meri meid liigutama, valged mullid ja merevaht pööritamas laineis ja ehtimas laineharju, kuni suurest maast jääb näha vaid hall vari.
Vormsile sõidan ma täna hommikul osaliselt ühe vana foto pärast. Selle alla oli kirjutatud: „Maria Murman (1911–2004), rannarootslane, kes jäi pärast teist maailmasõda Eestisse. Vormsi saar 1994.“
Fotol seisab villases mantlis tüsedapoolne naine, valged juuksed maainimese moodi hooletult kuklasse seotud. Tema selja taga seinal ripub igivana kaart, kus Vormsi piirjooned on pigem visandatud kui joonistatud, otsekui Rootsi kuninglik kartograaf polnud saare kujus päris kindel. Murman oli üks väheseid rootslasi, kes pärast sõda Eestisse jäi. Ta oli elav ühenduslüli saare minevikuga, mis teisel pool seda vett võib vabalt edasi elada.
Ma arvan, et paljud tulevad Vormsile selleks, et leida endas samasugune mõtteviis, nagu oli temal. Me oleme väsinud festivalidest, väsinud veebilehtedest. Me oleme väsinud poliitikutest ja telesõudest. Ja me oleme tõega täiesti väsinud tasuta wifist. Me tahame midagi ehtsat. Nii me siis läheme parvlaevale ja sõidame saartele. Rendime jalgratta, ostame pudeli vett, paki rosinaid või pähkleid, ja lähemegi.
Olin tol retkel kohutavalt kehvas vormis, ähkisin ja puhkisin üle –kaardil nii tillukesena tundunud – saare Saxbysse, kus käisin ära tuletornis, ning keerasin siis tagasi Hullo poole, kus keset äri- ja ühiskondliku elu keskusena arvesse minevat hoonekobarat asuv kauplus tõotas mind varustada järgmise veepudeliga ja täiendada mu rosinavaru.
Keset Vormsit kasvab paks mets, kus kõrgete puude võrad varjavad ära suurema osa päiksevalgusest ning kus on võimalik seista ja näha enda ümber ainult puid, nende taga veel puid ja puid ja puid – kaski ja mände ning läbimatus metsaaluses veel pisut sõnajalgu ja kive.
Just seal, kandis, mis kaardil on tähistatud nimega Fällarna, kuid mis m