Moemaja

Maimu Berg

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks. Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu. Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse. Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all … „Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud. Maimu Berg

Maimu Berg

Moemaja

HULL BETTI. PESEMATA AKNAD. SГњDAMETU LEPING

PEALE BETTI PARKLAI polnud süngevõitu ja kergelt kloorihaisuses ruumis näha ühtki teist külastajat. Sellest hoolimata oli Betti sättinud ennast kõige hämaramasse nurka, nii et õuevalgusest pimestatuna ma teda kohe ei märganudki. Mina oleksin meelsamini akna alla istunud, et tänaval kõndivaid inimesi silmitseda, kuigi seal Kassisaba nukral uulitsal ei kõndinud suurt kedagi. Pealegi olid aknad tolmust hallid, ma ei salli pesemata aknaid. Määrata kohtumine sellisesse tundmatusse urkasse oli muidugi ekstravagantne. Ma küll täpselt enam ei mäletanud, aga kas Betti ei olnud juba vanasti edev ning paras teeskleja.

Betti viipas mulle kõheldes, nagu ei oleks ta kindel, kas mina ikka olen mina, aga seegi oli mäng, ma nägin teda läbi – Bettile meeldis esitada kügelevat ja ebalevat tüüpi. Selliseid tavatsetakse pidada arukateks ja järelemõtlikeks, kes oma väljaütlemisi ei parista, vaid põhjalikult kaalutlevad, ja kellest nende (tegelikult ju teeseldud) abituse tõttu arvatakse end üle olevat, nii et neile ollakse kärmelt valmis abi pakkuma. Minus aga tekitavad kõhklevad inimesed kärsitust, eriti nende vaiksed, sõnu otsivad ja otsekui nutused hääled telefonis. Nad on kuskilt välja õngitsenud su numbri, helistama on küll vaprad, aga siis habisevad närviliselt, et kas ikka Maimu Berg kuuleb ja kas ikka on aega rääkida ja mul on üks mure või pikem jutt. Alustaks siis sellest, et esitleks ennast. Tõsi, mõnikord ütleb selline helistaja kiiresti: „Olen mmmõmm-kõmm-km,“ ja lisab siis: „Teie mind muidugi ei tunne …“ Kui ta oma nime selgelt välja ütleks, võib-olla siis tunneksin ka. Jah, ma tean, et mõjun arrogantsena, kui mulle helistavaid tundmatuid inimesi niimoodi halvustan, aga teadku nad, et iga telefonihelin teeb mind närviliseks, ma ütleksin, et isegi hirmutab, minu hääl võib „jaa“ vastates küll enesekindlana mõjuda, aga tegelikult olen tundmatut numbrit ekraanil nähes pinges – kes seal on, mis ta tahab? Meeldivaid üllatusi juhtub ju väga harva.

Imelik, aga Betti Parklai ma peaaegu tundsin telefonis ära, igatahes oli helistaja hääl tuhm ja pisut kärisev, mulle justkui kuskilt kaugest minevikust tuttav. Parklai, jah, aga muidugi mitte Betti. Ma isegi ei mäleta ta õiget eesnime, vist midagi nii tavalist ja põlvkonnalist nagu Sirje, Helle või Reet. Aga kui sul on perekonnanimi Parklai, siis ära loodagi, et keegi sind enam Sirjeks kutsub, siis oled ikka Betti. Mul oli Betti Parklai meeles küll, kui mitte muidu, siis kuulsa perenime tõttu, mille ta oli saanud oma kunagiselt mehelt, amsete aegade kultuskirjanikult Peeter Parklailt, keda kõik millegipärast kutsusid Vanaks Morgensterniks. Peeter Parklai esivanemad olid pärit Jõgeveste kandist ja nemad said oma perekonnanime sealse mõisahärra ning tuntud väejuhi järgi. Muidugi eestistatud kujul. Sellist asja tuli nimedepaneku ajal ikka ette.

Betti kogeles midagi telef