Minu Istanbul. Poolik ja tervik

Hille Hanso

Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema šarmantne profiil ilus, lausa naiselike joontega, kuid teisel pool oleks mitu koledat karvadega sünnimärki. Vahel oleks ta mahe ja tüüne, vahel valjuhäälne ja tüütu. Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad, kuid kes ei jäta sind iial ükskõikseks. Mõte, et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin elukaaslase karjääri tuules Istanbuli, ei mahtunud algul mu maailmapilti. Mida ma seal tegema hakkan? Kas suudan keelt oskamata ja kohalikke olusid tundmata leida sobivat tööd? Lisaks, tunnistan ausalt, oli mul Türgi ja türklaste suhtes hulk eelarvamusi. Nüüd tean, et tegin ainuõige otsuse. Me oleme siin olnud väga õnnelikud. Töid ja tegevusi jätkub ning varsti on mul ka türgi keel täielikult suus. Istanbulis elatud aastad on laiendanud mu silmaringi ning kasvatanud sümpaatiat islami kultuuri ja siinse rahva vastu. Olen alati soovinud endale kirjut, seikluste ja väljakutsetega elu. Tänan Istanbuli, sest ta on mulle seda heldelt pakkunud. Hille Hanso

Hille Hanso

Minu Istanbul. Poolik ja tervik

SISSEJUHATUS

„Istanbul on ikka mega suur ja elav,” õhkan õnnelikult. Nõjatun autoistme seljatoele, kissitan päikeseprillide taga silmi ja vaatan aknast välja. Tuhiseme mööda reklaamide alla mattunud majadest, mošeedest, poekestest, äridest. Päike lõõmab kollakashäguses taevas.

Järgmisel hetkel kõlab mu suust karjatus. Suur logisev veoauto ähvardab meile külje pealt sisse sõita! Tõmbame kiirelt vasakule, peaaegu et sisse teisele autole. Selle juht annab signaali ja rahvusvaheliselt mõistetavate žestidega märku, mida ta meie manöövrist arvab. Veokijuhtki märkab, et on meid autode vahel peaaegu laiaks litsunud ja viipab laisalt lepituseks, suitsukoni autoaknast väljarippuva käe kolletunud ja karvaste näppude vahel. Autokasti lattide vahelt jõllitavad meid palavusest blaseerunud sarveliste jurakate näod, ninad ilased. Logisevale veokile on kollaste tähtedega maalitud „Allah korusun”[1 - Allah kaitsku. (türgi k)].

Ah selline siis ongi minu uus kodumaa, kus pean järgnevatel aastatel iga päev ellu jääma?

Tere! Mina olen Hille Hanso, Saaremaalt pärit naissoost inimene. Teiste arvates olen ma avatud, enesekindel, rõõmsameelne, kangekaelne, otsekohene ja usaldusväärne, vahel ka nipsakas ja ninatark. Ise arvan, et olen vägagi uudishimulik ning ka õpihimuline.

Istanbuli tundma Гµppides olen muheda fassaadi tagant avastanud mitmekesise paabli, mille kohta pole vГµimalik Гјldistusi teha.

Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema profiil ilus ja huvitavate näojoontega, kuid teisel näopoolel oleks mitu koledat karvadega sünnimärki ja mahlakat vistrikku. Tema ilusad läikivad juuksed oleksid pehmelt laines ja lausa kutsuksid paitama, aga juuste vahele piiludes näeks siin ja seal kõõmalaike. Tal oleks vanema inimese nahk, kuid noore inimese elujõud. Tal oleks hea isu ning iga aastaga sööks ta aina rohkem, pidevalt paisudes.

Tal oleks särav ja terav pilk, enamasti soe ja sõbralik, kuid vahel muutuks see nii kalgiks ja vihaseks, et tahaksid põgeneda. Vahel oleks ta laisk, vahel hüperaktiivne ning tüütu. Ta võiks sind kallistada, aga ka kõrvakiilu anda.

Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad või mõlemat korraga, kuid kes ei jätaks sind iial külmaks. Teda poleks võimalik unustada.

Kui serveeriksin Istanbuli kui konservatiivset islamilinna, poleks mul õigus, kuid kui näitaksin teda modernse sillana Ida ja Lääne vahel, eksiksin samuti. Ühteaegu konservatiivne ja ilmalik, nii arenenud kui ka vanamoeline – see linn ei väsi üllatamast isegi pärast mitut siin elatud aastat. Ning nii palju, kui on Istanbulis inimesi, on ka igaühe oma Istanbule.

Sama voodi, erinevad unenäod.