Esmaspäev algab laupäeval
Arkadi Strugatski
Boriss Strugatski
Venemaal kultusteose staatust nautiv romaan on vendade Strugatskite loomingus üsnagi erandlik teos, nende ainsa fantasy’na on see teravalt satiiriline, kohati absurdne, kohati hüsteeriliselt naljakas. Romaani tegevus toimub Teaduslikus Uurimisinstituudis Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kus saavad kokku teadus, maagia ja sotsialism ning igati ootuspäraselt puhkeb kaos. Romaani kirju tegelastegalerii moodustavad lisaks teadureile ja bürokraatidele kõiksugused erinevad mütoloogilised ning fantaasia- ja õuduskirjanduse kullafondist pärit tegelased. Romaanis parodeeritakse mitmeid tuntud tekste nagu H. G. Wellsi «Ajamasin», kuid on leitud ka, et mingi tunnetuse poolest sarnaneb teos Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitseala» ning Mihhail Bulgakovi «Meistri ja Margaritaga».
Aga imelik ja kõigest muust arusaamatum on see, kuidas küll autorid saavad valida taolisi süžeesid, ma tunnistan, et minu mõistus seda ei võta, see on kindel… ei, ei, ma ei saa üldse aru.
В В В В N. V. Gogol
ESIMENE LUGU
Sekeldused diivaniga
Esimene peatГјkk
Г•petaja: В«Lapsed, kirjutage lause В«Kala istus puu otsasВ».В»
Г•pilane: В«Aga kas kalad istuvad siis puu otsas?В»
Õpetaja: «Noh… See oli hull kala.»
В В В В Koolianekdoot
Hakkasin sihtkohta jõudma. Mu ümber rohetas mets, surudes ennast päris tee äärde ja tehes aeg-ajalt ruumi kollast lõikeheina täis kasvanud lagendikele. Päike loojus juba mitu tundi, aga ei saanud kuidagi loojutud ja rippus madalal silmapiiri kohal. Auto veeres mööda krudiseva killustikuga kaetud kitsast teed. Suurematel kividel lasksin ratta alt läbi minna ning iga kord hakkasid pakiruumis tühjad kanistrid kolksuma ja kõmisema.
Paremal tulid metsast välja kaks meest, astusid teepervele ja jäid minu poole vaadates seisma. Üks neist tõstis käe. Vähendasin neid uurides kiirust. Need olid jahimehed, nagu mulle paistis – noored poisid, võib-olla natuke minust vanemad. Nende näod meeldisid mulle ja ma peatusin. Too, kes oli kätt tõstnud, torkas kabiini tõmmu kühmusninalise näo ja küsis naeratades:
В«Kas saaksite meid Solovetsi visata?В»
Teine, kellel oli ruuge habe, aga vuntse mitte, naeratas samuti kaaslase Гµla tagant kiigates. Nad olid tГµepoolest meeldivad inimesed.
«Istuge peale,» ütlesin neile. «Üks ette, teine taha, mul on seal tagaistmel kola.»
«Heategija!» ütles kühmnina rõõmustades, võttis püssi õlalt ja istus minu kõrvale.
Habemik vaatas ebaledes tagauksest sisse ja kГјsis:
«Aga kas tohib, ma siin natuke, seda et…»
KГјГјnitasin Гјle seljatoe ja aitasin tal ruumi teha istmel, mille olid hГµivanud magamiskott ja kokkurullitud telk. Ta istus viisakalt, pГјss pГµlvede vahel.
В«TГµmmake uks korralikult kinni,В» Гјtlesin mina.
Kõik läks nagu tavaliselt. Auto võttis paigast. Kühmnina pööras tahapoole ja hakkas elavalt rääkima, et sõiduautoga sõita on palju meeldivam kui jala minna. Habemik nõustus pominal ning paugutas muudkui ust. «Tõmmake mantlihõlm üles,» soovitasin teda tahavaatepeeglist vaadates. «Teil jääb mantel vahele.» Umbes viie minuti pärast sai kõik viimaks paika. Küsisin: «Solovetsini on vist kümme kilomeetrit?» – «Jah,» vastas kühmnina. «Või natuke rohkem. Tõsi küll, tee on vilets. Veoautodele mõeldud.» – «Tee on täitsa viisakas,» vaidlesin vastu. «Mulle öeldi, et ei pääse üldse läbi.» – «Seda teed mööda pääseb isegi sügisel läbi.» – «Siin võib-olla küll, aga vaat Korobetsist edasi on paljas pinnas.» – «Tänavu on kuiv suvi, kõik on ära kuivanud.» – «Räägitakse, et Zatoni all sajab,» märkis habemik tagaistmelt. – «Kes seda räägib?» küsis kühmnina. – «Merlin räägib.» Miskipärast pahvatasid mõlemad naerma. Võtsin sigaretid välja, panin suitsu ette ja pakkusin neilegi. «Klara Zetkina nimeline vabrik,» ütles kühmnina pakki uurides. «Kas olete Leningradist?» – «Jah.» – «Reisi