Kaksikelu
Erik Tohvri
Poliitilised risttuuled ja pool sajandit kestnud okupatsioon räsisid eesti rahvast, paiskasid inimesi võõrsile, lahutasid abielusid, perekondi ja sõpru. Inimesed olid sunnitud elama kaksikelu – kes maha salates oma mõtteid ja minevikku, kes taga igatsedes seda, mis jäi maha meretagusele kodumaale, kes lihtsalt selleks, et unustada võõrsile paisatuna tehtu ebaõnnestunud valikuid. See on raamat kahest sõbrast ning nende sõjapäevil lahku läinud eluteedest. See on raamat kahe perekonna saatusest, kes elasid teine teisel pool Läänemerd – üks okupeeritud Estis ja teine Rootsi kuningriigis. Jäägu lugeja otsustada, kes nendest elas õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu.
Erik Tohvri
Kaksikelu
Ma ei salga, et olen selle raamatu põhisündmustes järginud mulle lähedaste, ajaloo hammasratastest muserdatud inimeste elukäiku. Vabandan, et olen sellele omavoliliselt lisanud detaile ja sündmusi, mida tegelikkuses võib-olla ei ole esinenud
В В В В Erik Tohvri
I OSA
TEELAHKMED
1
Iga sammuga muutus kandam raskemaks.
“Puhkame!” hingeldas Jaan ja seisatas nii äkki, et Artur pidi äärepealt tasakaalu kaotama.
“Mida kuradit sa puhkad… Iga põõsa tagant võime tina saada!”
Hirmust hoolimata toetasid nad kandami otsapidi maha ja sirutasid selga. Kandamiks oli hiigelsuur uks, mille nad siitsamas külaservast, ilmselt kunagisele mõisale kuulunud küünilt võõrandasid, ise õnne tänades, et sõda oli kõik elanikud pakku peletanud. Uksest pidi saama ujuvvahend, mille abil üle jõe saada. Üle laia jõe, mille taolisi Eestimaal vist ei olnudki ja mis juba teisel rännakuööl meeste tee tõkestas. Khakivärvi Eesti Vabariigi sõjaväevormis, millelt küll ohvitseritunnused olid kõrvaldatud, oleks nad päeval igale pealtnägijale kohemaid silma torganud, sellepärast tuli liikuda vaid öösiti, usaldades taevamärke ja omaenda orienteerumisvaistu.
Peale teadet, et Saksamaa on Nõukogude Liidule kallale tunginud, suleti Punaarmee tunnustega Eesti mundrit kandev sõjavägi kasarmutesse. Väravatel võtsid kohad sisse teravatipuliste, rahva poolt kohemaid täitornideks ristitud mütsidega tunnimehed, Eestis varem tundmatud automaatpüssid rinnal.
Ka omaette kasarmus asuvas pioneerväeosas olid vaid aasta tagasi lipniku auastme saanud Artur ja Jaan oma edasise saatuse üle samamoodi mures nagu kõik teisedki ja sunnitud leppima teadmisega, et ükskõik mis ka tuleks, midagi head neil oodata ei ole. Väeosasse tekkis paar Punaarmee mundris ohvitseri, keda politrukkideks nimetati ja kes iga päev kanges eesti keeles nii ohvitseridele kui reakoosseisule esinesid.
“Jeesti vabarik tegi vjaaga õige otsuse, et astus Nõukogude Liitu. Njud hakkame koos võitlema Saksa fašistide vastu. Meid juhivad suur Stalin ise ja Kliment Jefremovitš… see on Vorošilov…”
“Iga päev seesama möla…” müksas Artur Jaani ja muigas. Mõlemad olid võtnud koha sisse õppeklassi tagumises toolireas.
“Ole vait, vahivad,” ei vaadanud Jaan sõbra poole. Jaan oli kõiges alalhoidlikum ega rutanud oma tegelikku suhtumist uude võimu välja näitama. Ainult siis, kui nad kahekesi kuskil kindlas kohas viibisid, veendunud, et pealtkuulajaid ei ole, pressis ta tõelise vihaga pooleldi kokkusurutud huulte vahelt:
“Kurradi röövlid…Oleme nagu vangid, relvad võeti ära, me ei saa midagi teha… Me oleme ju insenerid, me ei ole tapjad, aga neid…”
Öeldut saatis ilmekas pantomiim sellest, kuidas ta kuulipildujaga vaenlasi niidaks, armutult ja valimata. Olid ju mingil teadmata viisil jõudnud ka kasarmuseinte vahele kuuldused küüditamisest ja mahalaskmistest, mida uus võim eesti rahva hulgas korraldas. Hing pahupidi, suutsid nad igapäevaelus siiski teha uuele riigikorrale kuulekat nägu ja siis, kui needsamad naaberriigist tulnud politrukid, ilmselt kunagiste väljarändajate järglased, oma andetult päheõpitud loenguid pidasid, oskasid imiteerida tähelepanelikke kuulajaid.
Siis tuli päev, mil teatati otsusest – Eesti sõjavägi tagalasse evakueerida. See tähendas t