Minu Kreeta. Mineviku hГµng Euroopa lГµunatipus
Jaana Albri
Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam. Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed. Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.
Jaana Albri
Minu Kreeta. Mineviku hГµng Euroopa lГµunatipus
Stefanosele, kes andis inspiratsiooni ja tuletas meelde, mis on elus oluline
SAATEKS
Mulle ei ole iial talv meeldinud, olen seda vastikult külma ja pimedat aastaaega lapsest saadik vihanud. Villane sall, millele tati tilkudes kõva jäine korp tekkis, lumest läbivettinud kootud labakud ja niisked saapad olid piin, mis ka täiskasvanueas meelest ei läinud. Juba augustis hakkas talvekartusest tingitud raskemeelsus ligi hiilima.
Minu otsus Kreetale sõita oli juhuslik, lihtsalt soov ükskõik millisesse sooja paika sattuda ning elu üle järele mõelda. Olin endaga pahuksis 28aastane sappi pritsiv vanamoor, kellega sõpradel enam lõbus ei olnud. Stressist tekkinud tervisehäda ajas aga karika lõpuks üle ääre ning ma võtsin julguse kokku, esitasin tööl lahkumisavalduse ja jäin põnevusega ootama, mis minust saab…
Nüüdseks olen tutvunud selle kauni saarega nii turisti kui kohalikuna ja algusaegade illusioonid on seebimullina lõhkenud. Olen end hakanud samastama pigem kohalikega kui Kreetal elavate välismaalastega. Nõukaajaga karastunud eestlased kohanevad siinse eluga hoopis kiiremini kui lääneeurooplased, kellele Kreeta elu on ehk liiga arhailine. Ka minule tundus alguses, et olen ajas vähemalt viiskümmend aastat tagasi rännanud, kuid õppisin tasapisi teatud kohalikke eripärasid nautima. Siin elades tuleb unustada anonüümsus ja suhtlusest eemalehoidmine. Põlise pealinlasena oli mulle harjumatu, et ma ei saanud enam mugavalt massi sulanduda, vaid kõigil, ka toidupoe müüjal, on sinuga asja. Kreetalased eelistavad alati personaalset suhtlust. Milleks kasutada pangaautomaate, kui pangakontoris saab telleriga kenasti juttu vesta? Milleks külastada tundmatu omanikuga restorani, kui saab nautida personaalse teenindusega söömaaega?
В В В В RГ©thymno,
В В В В november 2015
TAHAN Г„RA
Kui vaid saaks magada, hommikust õhtuni, öö takkapihta. Iga ärkamine algab ühe mõttega – magada, magada, magada! Magada kogu elu maha. Paraku saab kaine mõistus masendusest võitu ning ma tõusen lõpuks püsti. Ees ootab kaheksa tundi moodsat orjapõlve tähtsa suurfirma kontoris. Seal võtan end niipalju kokku, et saavutada tubli miinimum vältimaks kohest kingasaamist. Aeganõudvamad ülesanded kuhjuvad, kuid nendega tegelemisele ma tööl aega ei raiska. Selleks on ju uneaeg, kui kõik tegemata tööd korraga luupainajana rõhuma hakkavad.
Mul on koduuksest väljumiseni aega täpselt 12 minutit. Kõik on hoolega välja arvestatud ja läbi proovitud, et võimalikult pikalt voodis olla. Minut hambapesule. Kolm minutit meigile, kaks juustele. Riided on targu õhtul toolileenile valmis pandud, seega riietumine võtab minuti. Kaheksas minut läheb kassi toitmisele. Üheksas ja kümnes minut kuluvad kiirele võileiva allakugistamisele ning viimased kaks minutit jäävad talvevammuste selga ajamisele ning käekoti komplekteerimisele. Nüüd võib alata pooletunnine jalutuskäik tööle, mis on ehk päeva parim osa, sest mingis mõttes on kõik veel ees… On õhkõrn võimalus, et juhtub midagi huvitavat ja helget.
Kohale jГµudes selgub, et see oli vaid ilus unistus. Kestab ikka s