Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid

Tanel Saimre

Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis. Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.

Tanel Saimre

Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid

Teadmisjanulistele

mugavuspagulastele

SISSEJUHATUS

2009. aasta kevadel olen lõpetamas Tartu ülikooli arheoloogiamagistrantuuri ja oma eluga üldiselt sellises huvitavas kohas, kus kõik uus on teretulnud. Olen õppinud erinevaid erialasid nii realia kui ka humanitaria poolelt, kuid lõpetamiseni jõudnud vaid ühes neist. Nüüd ongi küsimus selles, kas minna tööle või jätkata õpinguid. Kas jääda Tartusse elama või kolida kuhugi mujale? Igapäevaelu toimetuste kohal rulluvad lahti niisugused suured küsimused.

Ühel päeval jääb Küütri tänaval Athena kino ees mulle silma plakat, mis kuulutab pretensioonikalt „Maailmafilm“. Ma olen tegelikult teel mingit pangaasja ajama, aga kuna sellega otseselt ei põle, siis astun kinno sisse ja avastan sealt filmifestivali. Vaatan filme, mis räägivad tavaliste inimeste igapäevaelust üle kogu maailma. Saan teada krüptilise ja arusaamatu nimega uurimisvaldkonna visuaalantropoloogia olemasolust, vaimustun, guugeldan, loen Vikipeediast ja mujalt kõike, mida selle kohta leida on, ning saadan avalduse Tromsø ülikooli, et asuda seda eriala magistriõppes õppima. Tromsø ülikooli kasuks langeb valik seepärast, et Euroopas on sel hetkel veel üsna vähe ülikoole, kus seda eriala magistritasemel õpetatakse, ja Tromsø on neist ainuke, mis on tasuta. Pealegi on mingi tung põhja poole – Arktikasse – olnud mul sees juba ammustest aegadest. Loodan lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – õppida ennast huvitavat eriala ja elada keset arktilist tundrat.

2010. aasta suvel potsatab postkasti minu vastuvГµtust teatav kiri. Pean tunnistama, et sel hetkel ei tea ma Norrast eriti palju peale selle, et seal on fjordid, trollid ja sotsiaaldemokraatia. On aeg see viga parandada.

Pakin asjad ja kolin polaarjoone taha Põhja-Norra tundrasse maailma kõige põhjapoolsemasse ülikooli õppima. Järgneb kaks aastat elu Arktikas koos polaaröö ja virmalistega, töö-ööd kuivdokkides Bergeni lähedal ja palju muud huvitavat ja igavat, rõõmsat ja kurba, tavalist ja täiesti ootamatut.

Kõik see ühe plakati pärast Tartus Küütri tänaval.

Ja näe, panka unustangi ma sel päeval minna.

1.В OSA:

TROMS�

ARKTILINE ALGUS

Kuigi on alles augusti keskpaik, sunnib jahe sügishõnguline õhk jakihõlmu koomale tõmbama. Esimene sõõm selle linna õhku lennukitrepil – see on saabumise tähtis vaimne rituaal. Päike ripub nagu suur pann madalal terminalihoone tagant paistvate sügiskuldsete mägede kohal ja paar kajakat ajavad taamal ülalpool fjordi oma kajaka-asju. See on meie tervitus ja esmamulje. Mina ja Tromsø. Tere.

Efektiivsuse ajastul saab sellist saabumishetke nautida harva. Enamikus lennujaamades ei saa enam õue minna. Terminalihoone imeb suurte metallist lontide kaudu reisijad lennukist välja ja pumpab kiiresti uued asemele, et lennuk saaks viivituseta strato