Minu ReykjavГ­k. KГµik on kaasas

Tui Hirv

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.

Tui Hirv

Minu ReykjavГ­k. KГµik on kaasas

Urve Lippuse mälestuseks

EESSГ•NA

Kui te arvate, et ma ise läksin Islandile seiklusi otsima, on teil harukordne kujutlusvõime. Ma ei ole küll veel lõpuni aru saanud, kuidas see nii läks, aga asjade käik oli tegelikult palju lihtsam ja allus täielikult loodusseadustele. On ammu selgunud, et ükskõik kui peente strateegiatega ka ei üritataks Eesti kultuuri majandada ja eksportida, ikkagi on kõige minevam ekspordiartikkel eesti naised. Kui nad juhtuvad olema kultuuriinimesed, kolib koos nendega välismaale ka kultuur.

Teine ekspordiartikkel, mida avalikkus endale natuke uhkemini teadvustab, on kõrgharidus. Ei ole ülikooli, kes ei taoks endale vastu rinda oma rahvusvahelisuse statistikaga. Külalisõppejõud, vahetusüliõpilased, kraadijärgsed programmid, stipendiumid, kultuskõrgkoolid kultuslinnades… Kui kerkib esile mõni kõlav nimi, on välismaa asjahuvilistel kohe põhjust tulla uurima ja osa saama, kus selliseid geeniusi kasvatatakse. Venemaa oleks muidugi eriti põnev, aga see on natuke ekstreemne. Targem on natuke Baltimaade peal harjutada. Need on selline väike nunnu eel-Venemaa. Kuid ka välistudeng, kellele Läänemeri esialgu põlvini on, ei jaksa neid nunnu eel-Venemaa väikeseid malbeid ekstreemsusi lõputult uudistada. Nendega harjub, need hakkavad väsitama, ja siis tuleb koduigatsus.

Kui ma nüüd ütlen, et minu islandlasest elukaaslase doktorikraad heliloomingus on Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, siis te panete pildi kokku küll. Islandi õppelaenuga oli idabloki maal esialgu, 2007. aastal, päris hea laiata. Aasta pärast seda, kui Páll Eestisse laekus, keeras seltskond uljaid valgekraesid aga saareriigi panganduse pea peale ja Islandi krooni ostujõud kukkus euroalal kaks korda. Enam nii tore ei olnud. Meedia maalis olukorda Islandil mõnuga paksudes värvides, ning eestlased hakkasid Pállile kaastunnet avaldama. Tal oli piinlik selgitada, et elukvaliteedi vahe kahes riigis on nii suur, et kõige mustematel aegadel elasid islandlased samamoodi kui eestlased kõige parematel. Tõsi, enamik Islandi kinnisvaraomanikke ei saa kunagi oma eluasemelaenu makstud ning pensionifondid ja ülejäänud sotsiaalsüsteem said majanduskriisis tugevasti kõrvetada. Aga lihtne argipäev kättesaadava avaliku teenuse ning väikeste rõõmudega, mida inimesed endale endiselt lubasid, oli jätkuvalt lindgrenlikult päikeseline.

Kui aasta pärast panganduskrahhi, detsembris 2009 sündis meile poeg Eiríkur, oli erinevus Islandi eakaaslaste muretu igapäevaelu ning Eesti märgade küttepuude ja käruga läbimatu tänavapildi vahel nii üüratu, et koduigatsus andis selge suuna kätte. Nii lubaski Páll Ragnar, omadele Palli, kui me veel Nõmmel elasime: ükskord viskab viiking oma naisukese üle õla ja viib kodusaarele. Ta ütles seda üsna mitu korda. Ja targasti tegi. Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et asjade kõige absurdsem käik – kolida kogu elamine polaarjoone äärde vulkaanilisele saarele keset Atlandi ookeani – oli tegelikult kõige loogilisem.

Palli harjutas mind Islandiga tasapisi. Esimest korda viis ta mind kodusaarele 2008. aasta suvel, kui olime alles mõned kuud koos olnud. See oli talle väga tähtis ja mina olin kohutava