TГµendid taeva olemasolu kohta

Eben Alexander

"See koht, kus ma käisin, oli tõeline. Tõeline selles mõttes ja sel moel, et elu, mida me siin ja praegu elame, tundub võrreldes sellega täiesti unenäoline. See, mis minuga koomas olles juhtus, on kahtlemata kõige tähtsam lugu, mida ma eales rääkinud olen. Nimekas neurokirurg dr Eben Alexander on ennast alati teadusemeheks pidanud. Tema vankumatu usk tõendipõhisesse meditsiini avas talle maailma parimate teadusasutuste uksed. Aga ühel päeval muutus kõik. Ühel 2008. aasta hommikul langes ta haruldase bakteriaalse meningiidi tagajärjel koomasse. Uuringud viitasid laialdasele ajukahjustusele. Arvati, et ta ei tule sellest eluga välja. Aga just siis, kui tema pere valmistus juba kõige halvemaks, juhtus midagi imelist. Dr Alexanderi aju, mis oli täielikult rivist väljas, hakkas uuesti tööle. See kogemus muutis teda. Ta on nüüd täiesti kindel, et hinge haare on lõputu ja et elu läheb edasi ka pärast surma. Selles hämmastavas raamatus jagab dr Alexander oma kogemusi kohe pärast ärkamist kirja pandud märkmete põhjal. Erinevalt paljude teiste inimeste surmalähedastest kogemustest suudab tema seletada, miks see ei ole võimalik, et tema aju kujutas reisi teispoolsusesse lihtsalt ette. „Tõendid taeva olemasolu kohta“ on kaasahaarav lugu, mis on vaimsete kogemuste teemal kirjutatud raamatute hulgas ainulaade. See võib muuta seda, kuidas me määratleme oma rolli universumis.“ Dr Bruce Greyson, psühhiaatria ja neuro-käitumuslike teaduste professor Virginia ülikooli meditsiinikoolis, raamatu „Surmalähedaste kogemuste käsiraamat“ („The Handbook of Near-Death Experiences“) kaasautor.

Eben Alexander, MD

TГµendid taeva olemasolu kohta

See raamat on pühendatud mu armastavale perele, kellele ma olen piiritult tänulik.

EESSГ•NA

Inimene peaks otsima seda, mis on, mitte seda, mis ta arvab, et peaks olema

Albert Einstein (1879–1955)

Kui ma olin väike, nägin sageli uneslendamist.

Tavaliselt seisin öösel oma õuel ja vaatasin tähti, kui ma järsku hõljuma hakkasin. Esimesed viis-kuus sentimeetrit tõusin ma automaatselt, kuid varsti märkasin, et mida kõrgemale ma jõudsin, seda enam olenes minu liikumine minust endast – sellest, mida mina tegin. Kui ma liiga ärevaks muutusin ja see kõik mind pahviks lõi, kukkusin ma suure pauguga maa peale tagasi. Aga kui ma rahulikuks jäin ning ei lasknud sellel ennast rivist välja viia, tõusin ma üha kiiremini ja kõrgemale tähistaeva poole.

Võib-olla olid need unenäod üheks põhjuseks, miks mulle suuremaks kasvades hakkasid meeldima lennukid, raketid ja kõik muud asjad, mis mind meie kohal asuvasse maailmaruumi transportida suudavad. Kui me perega lennukiga sõitsime, oli mu nägu tihkelt vastu akent alates õhkutõusust kuni maandumiseni. 1968. aasta suvel, kui ma olin 14-aastane, kulutasin ma kogu oma raha, mille ma muruniitmisega olin teeninud, purilennukitundidele, mida viis läbi mees nimega Gus Street väikses murukattega Strawberry Hilli „lennujaamas“, mis asus minu kodulinnast Winston-Salemist Põhja-Carolina osariigis läänes. Ma mäletan siiani, kuidas mu süda rinnus peksis, kui ma suurt kirsipunast linki vajutasin, vabastades nii köie, mis mind puksiirlennuki külge ühendas, ja kuidas mu purilennuk põllu poole sööstis. See oli esimene kord, kui ma olin tõeliselt üksi ja tundsin ennast vabana. Enamik minu sõpru tundis ennast samamoodi autoga sõites, kuid minu jaoks oli 300 meetri kõrgusel purilennukis liuglemine tuhat korda põnevam.

1970. aastatel ülikoolis õppides liitusin ma Põhja-Carolina Ülikooli sportlangevarjurite (ehk langevarjuhüppajate) rühmaga. Nad olid justkui salajane vennaskond – rühm inimesi, kes olid avastanud midagi erilist ja maagilist. Mu esimene hüpe oli hirmutav ja teine veelgi enam. Aga kui ma oma kaheteistkümnendal hüppel lennukiuksest välja astusin ja enne langevarju avamist 300 meetrit vabalt langesin (minu esimene kümnesekundilise viivitusega hüpe), tundsin ma, et olen koju jõudnud. Ma tegin ülikooli aja