Minu Helsingi. Г„rge tapke sГµnumitoojat
Tarmo Virki
Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi sai põhjanaabrite pealinnast mu kodulinn, kust leidsin nii armastuse kui kutsumuse. Sattusin ajakirjandusse pooljuhuslikult, aga olen Helsingist kirjutanud lugematuid artikleid Postimehele ning toitnud uudistega Reutersi miljardit infonäljas lugejat – Helsingi terrorismirünnaku aprillinaljast kuni reaalsete veriste koolitulistamisteni. Üks artiklite teema on Nokia, millest Soomes ei saa üle ega ümber ning mille olulisust on raske lõpuni mõista isegi ühiskonnas sügavalt sees olles. Pea iga inimese lugu on siin ka Nokia lugu. Mina kirjutasin Nokia lugu 11 aastat, päevast päeva. See oli suure edu ja suure ebaõnnestumise kajastamine – ja edastatud sõnumite sisu järgi tunnustati või vihati ka mind ennast. Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Raamatut alustasin teraapiamõttega, et panna punkt ühele pikale perioodile oma elus. Ent vaid mõned kuud hiljem võtsin vastu tööpakkumise… jah, arvasite ära, Helsingis. Contributors: 1
Tarmo Virki
Minu Helsingi. Г„rge tapke sГµnumitoojat
Omadele
Tänan kõiki osatäitjaid mu oma Helsingis, ja kõiki, kes on nõu ja jõuga aidanud kaasa raamatu valmimisele
SISSEJUHATUS
Minu Helsingi lugu algas rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, kui põhjanaabrite pealinnast sai mu kodulinn. Praegu võin öelda, et Soome lahe teiselt kaldalt leidsin nii armastuse kui kutsumuse. Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Ilmselt alatiseks.
Juuli, 1993. Laev randub Helsingi Eteläsatamas pool tundi enne sisseastumiseksamit matemaatika erialale Helsingi ülikoolis. Jooksen esimesena maale, hüppan taksosse. Mul on kiire.
Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, jalutaksin ma sadamast ülikooli vanasse peahoonesse ja aega jääks veel kohvigi jaoks. Tollal maksin aga taksojuhile 14 marka – kolme koolilõuna hinna – napilt kilomeetrise sõidu eest, et kindlasti eksamile jõuda.
Pärast eksamit jalutasin läbi kesklinna ning ekslesin selle maa-alustes kauplustes ja tunnelites, enne kui jõudsin Satakunta üliõpilaskogu majja. Kesklinnast kilomeetri kaugusel Kamppis, Lapinrinne 2 aadressil asuvas suures hoones elavad tavaliselt tudengid, suveks avatakse samad toad aga noorte hotelliks. Lihtne puumööbel, ühiskasutuses dušš ja väike köök. Siin magasin oma elu esimese öö Helsingis. Pärast ülikooli astumist magasin samas funkmajas veel sadu öid ja veetsin põhjanaabrite pealinnas kokku 18 aastat.
Oli seda liiga kaua? Nendele soomlastele, kes mulle 1990ndate lõpus pühapäeva hommikul koju helistasid ja lubasid ühe otsa pileti välja teha – tingimusel, et ma Soome tagasi ei tule –, oli see kindlasti liiga pikk aeg. Samuti nendele Nokia aktsionäridele, kes iga kord, kui olin nende pailapse allakäigust jälle midagi kirjutanud, mind anonüümselt netifoorumites sõimasid.
Ka mulle endale oli seda kindlasti kaua, aga vast mitte liiga kaua. Jõudsin Helsingis ja Soomes elada suurema osa oma elust. 1991. aasta suvel koos perega siia vanaema Hilma sünnimaale Lääne-Soomes asuvasse Punkalaiduni valda kolides läksin keskkooli eelviimasesse klassi. Vahetult enne 17. sünnipäeva Eestist lahkudes oli mul taskus veel Nõukogude Liidu välispass. Tagasi tulin 37aastase pereisana, Eesti passiga ja sooviga panna oma laps Eesti kooli. Alles 2015. aasta talvel, kui see raamat ilmub, olen taas jõudnud nii kaugele, et olen elanud Eestis kauem kui Soomes.
Helsingi aastad andsid mulle ka mu elu kaks tähtsaimat naist: abikaasa Maariti ja tütre Millie. (Ema, Sina oled väljaspool arvestust.) Maarit, kes on Eestis tõenäoliselt üks väheseid välisülikooli kraadiga moekunstimagistreid, leidis varsti pärast meie tutvumist oma kutsumuse õpetamises.
Ja Helsingis leidsin ka mina oma kutsumuse. Kuigi mu varalahkunud ajalooõpetaja Pille Valk ütles juba 1989. aastal, kui ma Kehras põhikooli lõpetasin, iseenesestmõistetavalt: „Tarmo, sa lähed ju ajakirjandust