Inspireerivad armastuslood läbi aegade
Epp Petrone
Jutuvestja ja laululind. Surev kirjanik ja tema näidendite staar. Härra Psühhoanalüüs ja tema tagala. Miki-Hiire isa ja ristiema. Rokikuningas ja lapspruut. Kõige esimene biitli-abielu. Elektritoolil lõppenud abielu. Kaks geeniust. Playboy ja printsess. Ja veel mitu lugu, rääkimas inimese südamest ja ajast selle konkreetse südame ümber. Raamatus on tuntud isikute inspireerivaid armastuslugusid läbi aegade. Gustav Suits ja Aino Thauvón-Suits, Walt ja Lillian Disney, Marie ja Pierre Curie, John ja Cynthia Lennon, Mihhail Gorbatšov ja Raissa Gorbatšova, Diana Frances Spencer ja Dodi Fayed…
Epp Petrone
Inspireerivad armastuslood läbi aegade
SAATEKS
Iga armastus on eriline ja erinev. Ja iga armastus räägib ikka sedasama lugu: kuidas suudab teine inimene sinus äratada midagi sellist, mis oli sinu sees valmis selleks, et ärgata.
Ja iga armastus loob maailma midagi uut. Kui mitte kusagile mujale, siis sinu südamesse. Aga armastus võib luua muinasjutte, näidendeid, filme, laule, teadust, riigipöördeid, legende, skandaale…
Need lood, mis on siia kaante vahele jõudnud, räägivad kõik inimese südamest ja ajast selle konkreetse südame ümber. Mitte ükski neist lugudest ei ole ei lõpuni õnnelik ega ka lõputult õnnetu, nii nagu on õnne, õnnetust ja elu täis iga aeg meie ümber.
Head kaasaelamist!
Epp Petrone
Laululind ja jutuvestja
Jenny Lind (1820–1887), Hans Christian Andersen (1805–1875)
Taani kirjaniku Hans Christian Anderseni meeletust armumisest kuulsasse Rootsi lauljatari Jenny Lindi sГјndis mitu tuntud muinasjuttu.
Lihtne ja pealtnäha ilmetu Jenny (sel ajal veel oma sünnijärgse Johanna Maria nimega) veetis oma esimesed eluaastad ühes kolkakülas vaeses lastetus peres. Tema pärisema andis tütre peagi pärast sündimist ära – ta oli oma esimesest abikaasast lahutanud ja uus tütar oli vallaslaps, niisiis häbiväärne ja samas ka majanduslik koorem.
Naine, kes Jenny kasvatada võttis, oli pärit selgeltnägijate suguvõsast. Kasuema kinnitas väikesele Jennyle korduvalt: kuigi su elu algus on raske, ootavad sind tulevikus võidukaarik ja tuhanded jumaldavad inimesed.
Jenny muusikaline kuulmine oli eriline, sellest sai isegi ta lihtne ümbruskond aru. Nelja-aastaselt parandas laps kirikukoori solisti – too olla laulnud vale noodi. Igal võimalusel tahtis ta laulda ning ta hääl oli uskumatult hele ja suure ulatusega.
Kui Jenny hakkas saama viieseks, otsustas ta pärisema, et võib nüüd endale lubada kahe lapse kasvatamist. Nii sattus Jenny päevapealt maalt linna. Ta oli inetum, kohmakam ja häbelikum kui ta vanem õde. Jennyt oli küll õnnistatud ilusa hääle, aga mitte välimusega: paksuke, udejate juustega, liiga suure suu ja laia nösuninaga. Ta igatses lapsepõlvekodu ja kasuvanemate järele, tundes end linnas ja pärisema juures võõrana. Ainult laulmine oli midagi päris oma, kuhu lohutuseks põgeneda.
Lapse laulmist juhtus kuulma üks Stockholmi toatüdruk, kes külastas Jenny naabruses oma sugulast. Naine oli nii vaimustatud, et rääkis sellest ka oma perenaisele, tuntud tantsijatarile Sophie Lundbergile. Sophie tuli Jennyt vaatama, sattus temast samuti vaimustusse ja otsustas korraldada tüdrukule muusikahariduse.
Kuigi Jenny ema oli algul vastu („Minu tütrest saab korralik naine, mitte mingi lavanaine!”), muutis ta läbirääkimiste käigus meelt ning andis Jenny kasvatada jõukasse Lundbergide peresse. Nii hakkas tüdruk elama juba kolmandas kodus, olles ise vaid üheksa-aastane. Vahel tundis ta end üksildase ja ülearusena, aga seda rohkem ta laulis.
Jenny osutus äärmiselt andekaks ja temast sai tantsijannast kasuema hingeprojekt. Juba 18aastaselt oligi Jenny Rootsi lavade tipus, lauldes ooperite peaosi ja alustades soolokontsertidega. „Kõige parem Rootsi lauljatar,” kinnitasid kriitikud. Jenny laulis alati ebatavalise, uskumatu energiaga, ja see olnud tajutav isegi kontserdisaali viimaste