Minu California. Mull mullis
Ede Schank Tamkivi
Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa Sten Tamkivi õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last. Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on vähe pistmist sellega, mis toimub mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, nakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda ehk FOMO (fear of missing out). Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada! Seda tuletatakse sulle igal sammul meelde. Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Abilisteks robot-koristaja ja sammulugeja-uneandur, jätkab ta oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku üritustekorraldajana.
Ede Schank Tamkivi
Minu California. Mull mullis
PГјhendusega Romile, kes on aastaid utsitanud mind kirjutama raamatut
Tänuga Stenile, Gustavile ja Ettale, kes aitavad iga päev minu maailma avaramaks muuta
SISSEJUHATUS
Maailmakaarti vaadates tundub, et teekond Eestist Põhja-Ameerika läänerannikule Californiasse läheb üsna sirgelt üle Mandri-Euroopa ja Ameerika. Lennuk teeb aga Euroopast San Franciscosse lennates paraja kaare üle Gröönimaa ja Kanada. Tegelikult ongi see lühem tee, sest maakera pole mitte lapik, vaid ümmargune nagu üks suur mull.
Sellesama maakaardi järgi saab teada, et umbes-täpselt California rannajoone keskel asuv San Francisco paikneb samal laiuskraadil Hispaania lõunarannikuga. Omamoodi sümboolne: esimesed eurooplased, kes Põhja-Ameerika läänerannikul jala maha panid, olidki pärit just nimelt Lõuna-Hispaaniast. Pole midagi imestada, et nad võisid tunda ennast uues maailmas üsna koduselt, sest ka loodus on neis kahes paigas üsna samasugune. Ainult et California puhul tuli kõik mõõtmed ja nähtused korrutada vähemalt kahega.
Kuna mina olin harjunud Eestimaa sileda maastiku, kitsaste teede ja hõreda asustusega, rabas California esmakohtumisel oma võimsate pinnavormide ja tohutu avarusega. Siin on tõesti kõik suur: mäed, puud, autod; isegi taevas tundub kõrgemal ja avaram. Kindlasti ka sinisem. Ainult muru ei ole rohelisem, see on suurema osa aastast hoopis kõrbenud-pruun, kunstipärasemalt öeldes: kuldne.
Ei tea, kas see tuleb lõpmatuna näiva Vaikse ookeani lähedusest, kuid selle hiigelveekogu kaldal elavate inimeste horisont tundub samuti avaram. Californialased tunnevad huvi asjade ja inimeste vastu, oskavad väikestest asjadest rõõmu tunda ning on suurema osa ajast heas tujus. Pole ju põhjustki viriseda, kui 300 päeva aastas paistab päike ning ümberringi on ainult rahulolevad ja naeratavad näod. Nagu elaks mingis mõnusas mullis.
Californias ei tunne keegi end võõrana, sest kõik inimesed ongi siia alles hiljuti üle maailma kokku tulnud. Huvitavad aktsendid, põnevad taustalood, paeluvad tegevusalad ja laialdased teadmised – need tulevad inimeste juttudest ikka ja jälle välja. Siin on lihtne saada „omaks”, tunda end teistega võrdväärsena, sest valdav osa on alustanud üsna hiljuti üsna algusest. Miski ei tule kätte aga niisama ja keegi ei saa ega tahagi tegevusetult lesida. Kui jääd niisama mõnusalt palmi alla pikutama, võid ju millestki olulisest ilma jääda!?
Ka minule on California üks järjekordne algus. Uute tutvuste, uute tegemiste ja mõistmistega. See on küll omamoodi paradoks, aga elu mullis võib muuta horisonti avaramaks.
В В В В Palo Alto, California,
В В В В mai 2014
HEA UUS ILM
Nii küsis minult enam-vähem iga inimene, kellega tuli jutuks meie pere kolimine Ameerika ühendriikide läänerannikule, maakaardi järgi vaadates otse California osariigi südamesse, Palo Alto linna.
Täpselt sellises sõnastuses kuuls