Minu Shanghai. MaatГјdruk megametropolis
Anneli Vilu
Mida otsib Kesk-Eesti metsade vahel kasvanud tüdruk 25 miljoni elanikuga hiigellinnast, kus majad ulatuvad taevani ja tipptunnil müttab metroojaamas terve Eesti elanikkonna suurune inimhulk? Otsus Shanghaisse kolida oli teadlik valik. Tahtsin sukelduda täiesti teistsugusesse keskkonda ja selle endale „kodustada”. Mitte ühte sulada ega shanghaistuda, vaid vaadelda, kogeda ja aktsepteerida, et inimsuhted ja riigikord võivad toimida totaalselt teisiti, kui meie oma mätta otsas harjunud oleme. Esialgu plaanitud paariaastane periood Shanghais on märkamatult veninud üle kuue aasta pikkuseks ja mahutab hulganisti erilisi elamusi: töötamine EXPO-l, esimese rahvusvahelise konverentsi juhtimine, kaasalöömine maailma kõrgeimal trepijooksul, lähitutvus kohaliku haiglasüsteemiga ja palju muud. Ja kõige selle kõrval olen tõdenud, et Shanghai on hoolimata suurusest ja eksootilisusest üks turvaline ja sõbralik linn.
Anneli Vilu
Minu Shanghai MaatГјdruk megametropolis
Seda raamatut kirjutades ja oma senisele elule tagasi vaadates pidin taas tõdema, kui tähtis on perekonna toetus. Isa, ema, õde ja vend – olete mu töö ja eraeluga seotud otsustele ikka mõistvalt reageerinud, ükskõik kui kummalised ja ebaratsionaalsed need esialgu ka ei paistaks. Nii kaua nii võõra kultuuri sees elades on turvalise tagala olemasolu mõõtmatu väärtusega.
Olen õnnega koos, et mul on nii hea elu- ja reisikaaslane nagu Christoph. Kahekesi kogetud maailm on poole põnevam ja jagatud kohanemisraskused poole pisemad. Soovin meile mõnusat rännaku jätku ning loodan, et Christoph saab kunagi seda raamatut ka ise lugeda.
Ja südamlik tervitus kõikidele EXPO-kaaslastele üle kogu maailma – tänu teile sai teoks ilmselt kõige huvitavam osa siin raamatus!
SISSEJUHATUS
Ma ei usu horoskoope. Ega numeroloogiat. Ega muud soolapuhumist. Ratsionaalse eesti maatüdrukuna tean täpselt, et saatus on enda teha – püstita eesmärk ja hakka selle poole liikuma! – ja õnn pealehakkamise asi – lihtsalt ole õnnelik! – ning sedaviisi toimides kulgevadki asjad soovide kohaselt, ilma et oleks vaja seletamatuid jõude kaasata.
Aga miks on teatud kohtadel ja inimestel meie elule kummaline mõju? Miks mõni eesmärk lihtsalt ei täitu, punnita kuidas tahad, kuid suunda vahetades ja vooluga kaasa minnes hakkavad asjad kulgema nagu lepase reega?
Mu sünnipäevas on kolm number kaheksat. Pikka aega ma ei teadvustagi seda kui midagi erilist. Kuni jõuan Hiinasse.
„Oo, sa oled ju absoluutse õnnetähe all sündinud! Kolm kaheksat! Ja need omakorda kombinatsioonides muude õnne toovate numbritega! Kui sünnipäeva nagu autonumbrit oksjonil osta saaks, siis laoksid inimesed selle eest miljoneid välja!”
Selliseid jutte kuulen oma esimesest Hiina-reisist alates. Sellestsamast reisist, kus ma ühe kuu kaheksandal kuupäeval kohtun oma tulevase abikaasaga. Tekib sünergia ja kaks aastat hiljem siirdume juba koos Shanghaisse elama, maandudes seal 2008. aasta kaheksandal kuul. Hakka või uskuma, et neis numbrites ja aastates midagi on…
Aga miks Shanghai? Kuidas mu teekond just sinna välja jõuab?
Lapsepõlves ja kooliajal olen paras laiskvorst, kes tänu heale mälule ja mõningatele annetele igal pool pinnale jääb, kuid absoluutselt pingutada ei viitsi, ei vaimselt ega füüsiliselt. Pelgan kõike: matemaatika ja keemia kontrolltöid, võõrkeeleteste ja spordipäevi ning muud, mis vähegi mu turvatsoonist välja jääb. Ühel hetkel, juba ülikoolis õppides, ilmub ei tea kust mu pähe ahhaa-ilmutus: kui tahan mõnusamat elu ilma pideva muretsemiseta, siis pole vaja hirmude ja foobiate eest põgeneda, vaid nendega sõbraks saada!
Hirm halbade hinnete ees? Võtan end kätte ja lõpetan ülikooli cum laude.
Kõrgusekartus? Mis muud kui langevarjuga hüppama. Pärast kolme soolohüpet on suhe kõrgustega palju talutavam, et mitte öelda masohhistlikult sõbralik.
Vastumeelsus fГјГјsilise pingutus