Minu Tansaania. Kaks aastat safarit
Maiki Udam
Safari on suahiili keeles retk. Minu Tansaania-rännak sai teoks tänu abikaasa Sveni tööle Ida-Aafrika puidutööstuses ja kestis pisut rohkem kui kaks aastat. Jõudsime selle ajaga riigile ringi peale teha ja piiluda tansaanlaste hingesügavusse. Esimene aasta kulus imestamisele, teisel hakkas kohalik elufilosoofia „kiiret pole“ kujundama ka meie elurütmi. Ngorongoro, Ruaha, Tarangire, Manyara ja Serengeti, Kilimanjaro ja vürtsine Sansibari saar – Tansaania loodusest ja rahvusparkidest sai meie Meka. Kui Svenil hakkas tööl mõistus kokku jooksma või minul nägu mossi kiskuma, sõitsime loodusparki. Sellega oli päev ja nädal päästetud. Looduse kõrval õppisin tundma Tansaania inimesi, nende mentaliteeti ja ellusuhtumist. Sain teada, kuidas jääda ellu hullumeelses liikluses, eesliga matkata, ruutpesiti porgandeid kasvatada ja üllatada iseennast mäkketõusul. Ka seda, kuidas käituda, kui külla minnes ulatatakse kingituseks elus kana. Tansaania muutis mu maailma värviliseks. Igas mõttes.
Maiki Udam
Minu Tansaania. Kaks aastat safarit
Svenile,tänuga
SISSEJUHATUS
31. detsember 2013. Istume Sveniga kodus vana-aastalaua taga ja võtame möödunud aastat kokku. „See oli üks viletsamaid aastaid, mis mul on olnud,“ tunnistab Sven. Olen üllatunud. Sven pole seni millegagi oma rahulolematust välja näidanud.
„Mis siis lahti on?“
„Töö ei paku kuidagi… rahuldust.“
„Tule siis ära!“
„Kuidas ma ikka lihtsalt niisama tulen? Mis ma tegema hakkan?“
Jaanuaris laheneb probleem iseenesest, sest Sven saab koondamisteate. Hoolimata sellest, et viimane töökoht teda õnnelikuks ei teinud, lööb elu esimene koondamine Sveni ikkagi emotsionaalselt mitmeks nädalaks rivist välja. Kui oled olnud tähtsatel ja kõrgepalgalistel ametikohtadel ja harjunud sellega, et tööandjad otsivad sind, mitte vastupidi, on kindlasti raske tunda ennast järsku üleliigsena. Õnneks läheb masendus üsna kiiresti üle ja asendub Eesti matkaradade avastamisega ja muude vahvate tegevustega, milleks hommikust õhtuni tööd vihtudes kunagi aega ei olnud. Ühe silmaga vaatab Sven muidugi ikka ka töökuulutusi.
Aprilli algul potsatab keset tööpäeva minu postkasti Sveni meil pealkirjaga „Kae noh“. Meili lisas on tööpakkumine ühelt Norra firmalt, mis otsib oma Tansaania puidutööstusesse tootmisjuhti. Kuna mul on emotsionaalne mälu ja mäletan pikemalt kui kaks päeva ainult neid ajaloosündmusi ja geograafilisi paiku, kus olen ise olnud osaline, siis pean Tansaania leidmiseks alustuseks gloobuse ja Vikipeedia appi võtma. Saan teada, et Tansaania asub Ida-Aafrikas, et seal on Aafrika kõrgeim mägi Kilimanjaro, suurim järv Victoria, vanimad inimleiud ja muidugi maailmakuulsad rahvuspargid.
Olen juba tükk aega heietanud mõtet, et tahaks ära käia selles „päris Aafrikas“, mis ei oleks Egiptuse või Maroko kuurordid, ja nüüd on võimalus – kuigi imetilluke –, et Sven läheb Sahara-tagusesse ehk Musta Aafrikasse tööle ja elama!
Saadan Svenile vastuse: „See oleks vägevaim asi, mis võib juhtuda! Proovi kindlasti!“
Juuli algul kutsutakse Sven Tansaaniasse ettevõttega tutvuma ja ennast näitama, mõni nädal hiljem tuleb teade, et teda oodatakse 1. septembril tööle.
Kõik see tundub täiesti pöörane ja ratsionaalselt mõeldes absoluutselt hullumeelne: minna kuhugi, kus igapäevased mugavused on Euroopa standarditega võrreldes pehmelt öeldes tagasihoidlikud, mille (töö)kultuur on meile täiesti tundmatu, arstiabi asemel on mõistlikum loota loojale ja kus makse makstes jääb tulevik kindlustamata ehk pensionifondi ei kogune enam-vähem sentigi. Samas on uskumatult lahe lasta ennast igapäevasest rutiinist ja peavoolust välja kiskuda!
Väga suur motiiv Tansaaniasse minekuks on kindlasti looduspargid. Andunud loodusesõbrana arvab Sven, et nüüd lastakse karu meepoti juurde: Tansaanias on 14 rahvusparki ning ka muud looduskaitse- ja jahialad. Ida-Aafrika suurim, Ruaha rahvuspark, mis on pindalalt sama suur kui po