Minu Amazonas. JГµkke pissimine keelatud!
Ivo TЕЎetГµrkin
Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama. Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümbritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud. Ivo Tšetõrkin
Ivo TЕЎetГµrkin
Minu Amazonas. JГµkke pissimine keelatud!
EESSГ•NA
Juhus on minu elus mänginud alati olulist rolli. Samas usun, et kui hoida üht mõtet või soovi kusagil kuklasagaras piisavalt ärkvel, lähevad asjad „nagu iseenesest” sobivas suunas just eelkõige tänu pisikestele ja alateadlikele valikutele, mida ma selle endalegi selgelt formuleerimata juhtmõtte ajendil märkamatult kogu aeg teen.
Lääne inimesed satuvad vihmametsas küladesse, kus kohalikud elavad palmilehtedest katusega hütis ja kus pere suurimaks varanduseks on alumiiniumist supipott. Osa ahhetab: küll nad on siin metsas rõõmsad, oh kui vähe on tegelikult õnneks vaja.
Mõned proovivadki sel viisil oma õnne leida – ka eluaegsed seljakotirändurid, kes elatuvad sellest, et žongleerivad põlevate kurikatega kusagil tänavanurgal, paistavad tõesti esmapilgul eluga üsna sina peal olevat. Kuid minus tekitab see kahtlusi.
Ka mina olen kukkunud äärmustesse. Kontoritöö ja hea elu mugava rutiini, aga ka hipielu asotsiaalsesse lõksu. Kumbki neist ei ole mul oma absoluutsuses silma särama löönud. Seega olengi proovinud otsida pigem keskteed. Siin aga on omad raskused. Tänapäeva maailmas ei ole lihtne hakkama saada korraga sajal alal tegutsedes. Lukksepp-günekoloog ei ole hinnatud amet ning riigi retoorika rõhutab, et spetsialiseerumine on see, mis ära elatab. Sellega ei pea nõustuma, aga ühes olen ma küll kindel – kui näiteks pühendada oma elu jäägitult tuulelohe lennutamisele, saab mingil hetkel ka sellega vorsti võileiva peale. Aga see valik või muutus ei tule lihtsalt. Globaliseerunud kultuur ja majandus soosivad inimesi, kes täidavad süsteemis perfektselt oma kindlat rolli, mis üldjuhul võtab enda alla parema osa ärkvel oldud ajast. Sest mitut asja tehes ei saa ühtegi neist teha „hästi”, ei saa olla edukas, kuna tihti leidub veel keegi, kes teeb pühendunult sedasama asja paremini. Ja kannapööre eeldab sildade põletamist – raske on lasta kuuse otsast alla nii, et pinnud tagumikku ei lähe.
Oma esimese Peruu ja Amazonase lennupileti ostmiseks müüsin ma maha mootorratta. Ma mõtlesin, et küll ma kunagi jälle tsikli ostan, kui rohkem raha on, aga praegu ei ole see aeg veel kätte jõudnud. Teise, sedapuhku siis Kolumbia lennupileti ostmiseks võtsin väikelaenu, mis alles hiljuti makstud sai. Ilmselt oleks reisimisega tükiks ajaks ühel pool olnud, kui mul ei oleks tulnud mõtet hakata nendele rännakutele kaasama teisi – korraldada reise. Ja kuivõrd tagasiside on olnud väga inspireeriv ehk inimestele meeldib, olen seda rauda ikka edasi tagunud.
Aastaid tagasi, õigusteaduse õpingute ajal kinkisid sõbrad mulle sünnipäevaks särgi kirjaga „Äiti haluisi, että minusta tulisi tuomari tai juristi, mutta tuli juomari ja turisti”[1 - Ema tahtis, et minust saaks kohtunik või jurist, aga sai joodik ja turist. (soome k)]. See kole särk on õnneks ammu kadunud, aga sõnum on kahjuks siia