Kirju mandrilt
Hedvig Hanson
Kevadest Kevadeni Kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele. Kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse Kirjad. Kus on nii argielu Kui Ka elufilosoofiat Koos talvemasenduse ja Kevadvirgumisega. Neis on Ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooKs ellu värsKust ja uut algust. Meeleolugi Kõigub ühest äärest teise…
Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal. et leida eneses rohKem rahu, hingata värsKet õhKu. Kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. HarrastusaedniKuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väiKestele Küsimustele ning vahel saab Ka mõne suurema avastuse osaliseKs.
Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema. naine, aga eelKõige inimene. Kes soovib eneses elu Keerulisuse Kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.
Hedvig Hanson
Kirju mandrilt
On vaja üksindust ja vaikust, et säiliks vastuvõtlikkus suhetes ja tundlikkus muusikas.
Pühendusega neile, kes on jõudnud sarnaste äratundmisteni…
30.В aprill
Ahoi, meremees!
USUD SA, ET MISKI SIIN ILMAS pole juhuslik, et kГµigel on kГµigega seos?
Jalutasin täna pärast päevatööd kodu kõrvale kirikuparki, istusin pingile, nautisin järvevaadet ja kuulatasin.
Sina ilmusid mu kujutlustesse, istusid mu ees rohul, siis ütlesid midagi oma madalal häälel ja järgmisel hetkel kuulsin esimest korda kägu kukkumas! Alguses tundus mulle, et äkki oli see osa mu kujutlustest, kui mõne aja pärast kukkus ta valjemini ja pikemalt. Tundus, nagu oleks mingi märk. Lapsepõlvest mäletan, et vanaema ikka rääkis, kuidas on käo kukkumine hea- ja kuidas halvaendeline, õhtul olevat õnnelik kägu… ja et esimest korda kevadel käo kuuljale kukub eluaastaid, aga need jäid mul targu lugemata, ei tahaks, et see mind mõjutama hakkaks. Seda enam, et käo vastu mul suurt austust pole, ikka selle teiste pesadesse munemise pärast. Pesaparasiit!
Täna on olnud rõõmus päev – tulbid mu akna all avanesid lõuna ajal, olin neid kaua oodanud – sügisest saadik! Otsisin kuurist pakendi välja, et tuletada meelde sordi nimi – „Light and Dreamy“ („valgus ja unistuslik“ või hoopis „kerge ja unine“?), Hollandist ikka. Pakendi infolehelt andis lugeda: „Roosakaslilla varjundiga keskvarajane Darwini hübriidtulp, kuulub kõige hinnatumasse kõrgvarreliste tulpide rühma.“
Täna kaevasin jälle peenraid. Kuigi olen siin juba mitu aastat maad kaevanud, tuleb eelmistest omanikest (ja neid oli selles majas kolhoosi ajal mitu) välja ikka igasugust kraami – põhiliselt nõusid ja jalanõusid. Klaasikilde, konservikarpe, roostes naelu, süstlaid, rohupudeleid. Täna sattusin üksikute jalanõude otsa, paaris polnud ükski neist: väiksema lapse jooksujalats, suurema lapse kets, naiste kunstnahast king, meestesaabas – putukad ja ussid olid neisse sisse kolinud. Koputasin üürnikud sealt enne jalatsite prügikasti viskamist välja.
Siis kaevasin välja vana kidura rabarberi, mille heinamaalt umbrohu seest leidsin, praegu olevat parim aeg selle ümberistutamiseks. Mõne päeva pärast, kui lõikehaavad tahenenud, istutan selle paremasse mulda. Minu kompostihunnikust on nüüd tõesti kasu. Mõelda vaid, 40aastaselt kasutan ma elus esimest korda ise tehtud komposti!
Noh, enamik ei jГµua oma kompostini terve elu jooksul! Komponeerimine ja kompostimine, mulle sobivad tegevused, Гјks tasakaalustab teist. Kompimine ja kombineerimine, vaata et veel olulisemad oskused elus. Eks Гµpime.
Aitäh Sulle sünnipäevaõnnitluste eest, mu sõber. Sa ju tead, et sünnipäevad pole mu lemmikpäevad, eriti kui sind ajakirjanduses juubilariks nimetatakse! Silme ette kerkib pilt pikast lauast rosolje, viina ja jorisevate meestega. Kujutad Sa ette, üks väljaanne tegi lugejatele minuteemalise testi: „Kui hästi tunned juubilari? Kümme küsimust“.
Ime, et minust veel märklauda ei tehtud – kui hästi tabad juubilari? Meelelahutusajakirjandus.
Olen olnud aastaid sünnipä