Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest
Contra
Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina Läti minus. Minu lätlus. lätimeelsus. lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele. Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita.
Kui ma jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama. Ei. lätlast minust siiski ei saa. Kuigi eesti hambameestel on tavaks öelda, et lätlane pole rahvus, vaid amet. Seega peaks saama lätlaseks õppida. Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud.
Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus.
Contra
Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest
PГјhendusega Ruhnu karule
SISSEJUHATUS
Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina. Läti minus. Minu lätlus, lätimeelsus, lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele, Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita.
Kui ma Facebookis jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama.
Ei, lätlast minust siiski ei saa. Kuigi mulle meeldib mõelda – otsides sügavamaid põhjusi, mis mind Läti juurde toonud –, et läti juurtega võiks olla minu vanaema, kes oli ka üks minu hoidjatest lapsepõlves. Tema neiupõlvenimi oli Osula, mis viitaks nagu väga tavalisele läti nimele Ozola/Ozols (tamm). Kuigi ma ei usu, et tema vaatas kuidagi eriliselt Läti telekanaleid (ei mäleta, et ta üldse oleks telekat vaadanud), on ikkagi lõbus mõelda, et sealtkaudu olen minagi osaliselt lätlane.
Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud. Kõlab intrigeerivalt, ah? Aga lugege siis edasi!
Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval juba päris mitu kuud. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus. Mind võib juba nimetada ka läti luuletajaks, sest olen mitu teksti otse läti keelde kirjutanud. Ei saa olla korraga eesti ja läti luuletaja? Lugege edasi ja avastage, mida ütleb sellise asja peale Läti eestlasest näitleja Jaanus Johanson.
Aga aastast 2009 ei saa ma alustada – mitmendal leheküljel selleni jõuan, on hetkel raske öelda. Sest Läti oli mulle käegakatsutav sellest ajast peale, kui ma üldse midagi mäletan, ilmselt siis varemgi. Ei, ei ole lootustki, et siit tuleb mingi lühikese hetke või perioodi kirjeldus – minu Läti leidmise lugu on juba nagu väike elulugu.
Armastus käib kõhu kaudu – see on tõde vanadest hallidest aegadest. Aga tänapäeval võib lisada, et armastus käib televisiooni kaudu. Kui põhjaeestlased olid väreleva pildi kaudu hästi Soomega kursis, siis mulle pakkus põnevust Läti televisioon, millele saime antenni õiges suunas keerates tollases mõistes päris viisaka pildi ette.
Kanalinupp toimis tollal nagu tunniosutiga kell – ringi peal 12 kanalit. Praegu teeb nalja, kui meenutada, kuidas tollal käis kanalite vahetamine – krõkk-krõkk-krõkk. Kella nelja ja kella kaheksa pealt tuli Läti, parema pildiga oli kaheksas kanal. Eesti televisioon tul