Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega
Kaisa Masso
Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat. Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas. Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.
Kaisa Masso
Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega
Segue o teu destino,
Rega as tuas plantas,
Ama as tuas rosas.
O resto Г© a sombra
De ГЎrvores alheias.
Järgne oma saatusele,
kasta oma taimi,
armasta oma roose.
Kõik ülejäänu
on võõraste puude vari.
В В В В Fernando Pessoa (tГµlkinud Kaisa Masso)
SISSEJUHATUS
Mäletan selgesti kuuma juunikuu päeva kolm aastat tagasi Lissabonis. Oli Santo Antonio, Lissaboni kaitsepühaku päev. Linn oli vanikutes, hoovidest kaikus fado– ja rõkkas forró-muusikat ning linna kohal hõljus paks magus grillitud sardiinide hõng. Minu kodus, Graça linnaosa katusekorteris, mida jagasin kolme tegusa ja lõbusa portugallasega, oli terrassile kaetud laud. Ümber selle sehkendas hulk rõõmsaid inimesi. Pea kohal lõõmas lai päike, sangria-klaasides kõlisesid jääkuubikud. Allpool kihas täies pidurüüs Alfama linnaosa kõigi oma kirevate elanikega ja roomas suure loiu maona Tejo jõgi. Minule oli see päev Portugalis viimane. Järgmisel hommikul kell kuus pidin minema lennuki peale, tähtajatu lepinguga tööle Eestisse – koju, mida ma viimase nelja aasta jooksul olin vaid põgusalt külastanud ja vägagi igatsenud.
Peokülaliste hulgas oli üks viimast kuud last ootav saksa neiu. Kuulates minu lugu ja selle suubumist käesolevasse hetkesse, mu lahkumisse, mida pidasin ekslikult lõplikuks (nagu paljusid asju varasemas ja hilisemas elus), naeratas ta vaikselt ja ütles, et kaks aastat tagasi lahkus ka tema „lõplikult“ – ja lisas õnnelikult kõhtu silitades ja laialt naeratades, et siin ta nüüd on…
Kes korra on Portugali armunud, tuleb alati tagasi.
Minu esimene käik Portugali oli 2006. aasta kevadel. Olin toona 19aastane ja külastasin head sõpra, kes õppis Faro linnas semiootikat. Ma ei unusta kunagi seda kohale jõudmist – lennuk maandus Lissabonis öösel, sealt edasi pidin istuma bussile. Taksoga lennujaamast mööda palmipuude ja vanaaegsete villadega ääristatud alleed bussijaama poole sõites tundsin esimest korda seda lõhna, mis nüüd nii kodune on – paksu niisket lehtede ja õite aroomi, udust ja magusat segu roosidest, jasmiiniõitest, eukalüptilehtedest, tänavate pesemiseks kasutatavast pesupulbrist, ookeanist, saladustest ja seiklustest.
Faro linnast mäletan seda, et istusin kivist nikerdustega pargipingil rooside keskel ja mõtlesin, mis tunne oleks siin elada. Samuti esimest kokkupuudet ookeaniga – jalutasin rannas, kui eikusagilt ilmus järsku välja laine, mis mu pikali paiskas ja mõned meetrid mööda liiva endaga kaasa lohistas, nii et külg kriimuline.
Tookord läksin tagasi koju. 2007. aastal pidin valima koha, kuhu välisvahetuseks õppima minna. Portugali keelt ma ei osanud, küll aga teadsin Faros käigust laulu „Verdes Anos“[1 - Verdes anos – noorusaastad. (portugali k)], mis oli mu pähe ja südamesse pesa teinud ja mõjus kui sireeni kutse. Peale selle olin Eestis aastakese tegelenud Brasiilia võitluskunsti