Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!

Leslie Leino

Leslie Leino raamat räägib elust, millest paljud üle maailma unistavad. Minna hiiglasuurde ülikiirelt arenevasse Hiinasse, õppida selgeks hiina keel – mitmed proovivad, vähestel õnnestub. Ent eestlane Leslie on suutnud midagi enamat: ta elab ja töötab Hiinas, ta on sulandunud keskkonda – niivõrd kui see „valgel suurninal” õnnestub – ja ta tunneb sealse ühiskonna toimimise telgitaguseid. Lugejaile avaneb kummaline pilt arusaamatust mõttemaailmast ja iseäralikest käitumisnormidest, hiiglaslikest mastaapidest ning ootamatust muutumisest. Autori vaatenurk on kahetine, kord seesolijalikult emotsionaalne ja vahetu, kord välisvaatlejalikult kiretu ja analüüsiv. Põnevaks lugemiseks on ülevaated eestlaste külaskäikudest Hiinasse, ärimehi seal ootavatest komistuskividest ning Hiinaga seotud enim levinud väärarusaamadest.

Leslie Leino

Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!

ESIMENE OSA

TEMPEL: LAOWAI

Kuidas see algas? Iga lugu algab kuskilt, kuid selle alguse magame me alati maha ning juurte juurde tagasi jõuame alles tagasi vaadates vastust otsides. Vähehaaval, samm-sammult. Seda vastust ei otsi me isegi mitte endale, vaid teiste jaoks. Neile, kes janunevad täispildi järele, neile, kellele polegi tähtis mitte kulgemine ja olemine – siin keisrite maal nimetatakse seda dao’ks. Otsime üht lugu, mis vastaks küsimustele. Mingit konkreetset raamistikku, mida saaks mugavalt vaadata, kuulata, kogeda. Võtta lahti ja pärast tutvumist uuesti kokku panna. Riiulile.

Ah, juba ma läksingi filosoofiliseks, uimastava nektari meelevalda. Me mõtleme küsimusele „kuidas see algas?” ning korjame üle õla elule tagasi vaadates kokku vaid need killud, mis sobivad antud looga. Raiume halgudest kirvega kõik oksakohad välja, viskame need kõrvale, põletame ära ja puhume neljas suunas tuulde. Sedasi hakkabki kooruma vastus. Kuidas ma tulin mõttele hakata õppima hiina keelt ja Hiina ajalugu? Ma ei tea. Kuidas ma sattusin Hiinasse? Ma ei tea. Kuidas ma ei tea?

Neljainimesekupees üksindust nautides olen 20tunnise rongisõidu järel jõudnud Hiina-Kasahstani piirile ning minu sihtpunkti Ürümchisse jääb veel peaaegu sama palju. Hetkel seisan Alashankou piiripunktis. Koos Kasahstani piiripunktis veedetud ajaga olen siin kokku olnud juba paar tundi. Enne kui piiriametnikud kupeesse saabuvad, otsin välja kõik viisa õigsust ja minu Hiinasse mineku eesmärki kinnitavad vajalikud paberid.

Kuuajalisel Kesk-Aasia reisil kohatud uute maailmade pindadest lihvitud sõrmed hoiavad rongikupee laual kollast lehte – arrival card – ning teine käsi on valmis seda lehte pastakaga ründama. Perekonnanimi: Leino. Eesnimi: Leslie. Kodakondsus: Eesti. Sugu: mees. Reisi sihtpunkt: Peking. Reisi eesmärk: õpingud.

Surun pastakaotsa paberile ning jätan dokumendi pärast allkirjastamist laua peale passi vahele mundrimeest ootama. Arrival card ehk Hiina rahvavabariiki saabumise kaart antakse kõigile reisijatele enne riigipiirile jõudmist ning see tuleb ära täita ja koos passiga piiriametnikule üle anda. Kui Kesk-Aasias ja Venemaal käivad arrival ja departure card koos, siis Hiinas võib saabumiskaardi küljes oleva lahkumiskaardi riigis viibides ka ära kaotada ning selle lahkudes tuimalt uuesti täita. See on Hiinasse minnes reisijuhi esimene sissekanne, mille kasutamisega harjub lõpuks nii ära, et lennukis kõrval istuva kaasreisija katsed arrival card kõiki jõupingutusi rakendades ääreni täis kirjutada, nii et jutt suures hoos veel üle ääre isiklikel tööpaberitel jätkub, tekitab vaid piinlikkust.

Kell on üheksa paiku õhtul. Kupeeuks on lahti ning voodis lamades näen aeg-ajalt mööduvaid reisijaid ja piiriametnikke. Osa reisijatest on riietunud öösärki ning käib tuhvlite välkudes uniselt edasi-tagasi. Nad on nagu valged varjud ööpimeda rongiakna taustal. Mida nad teevad? Ma ei mõistata kõike ära. Osa käib kiirnuudlitele kuuma vett valamas. Kallavad vee paberist potsiku sisse, suruvad selle kahvliga pealt kinni, kägistavad pot