Elust kirju
Epp Petrone
“Elust kirju” algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab… Üks mikromaailm, mille seest paistavad tuhanded teised.
Epp Petrone
Elust kirju
Ainus, mis kindel
“Tead, epp, ainus, mis elus kindel – elu muutub!”
Oli suvi kaksteist aastat tagasi, ta suitsetas keset higist tilkuvat Manhattanit ühes välikohvikus, ta närvilisevõitu olemisest ja näole vajunud kortsudest paistsid kuldsed hipi-kuuekümnendad. Ma tegin intervjuud temaga: väliseestlase Lindaga, kes oli näinud oma elus paljutki. Oma naljakas segakeeles jutustas ta plaanidest varsti Eestisse seiklema tulla Neli päeva hiljem lendasin tagasi Eestisse ja seal sain teada uudise: Linda oli äsja oma korterisse segastel põhjustel sisse põlenud.
“Elu muutub, see on ainus, mis kindel!” Iga kord seda tunnetades mõtlen ma korraks Lindale.
Tegelikult ei näe meist mitte keegi järgmise öö taha. Mis seal ootamas on? Ja vahel tagasi vaadates lihtsalt imestad ja märkad, kuidas elu on muutunud hoopis teistmoodi, kui sa oodata oskasid.
Mina ei osanud sel palaval päeval New Yorgis aimata, kui palju kordi olen ma kolm aastat hiljem selles linnas kolinud, ja kui palju kolimisi mul veel Eestis ees ootab, kui palju kinnisvaraagente ja remondimehi ma kohtan ja kui palju tunde veedan ehituspoodides.
Kolme last ehk vahel unes nägin, aga seda Lindale välja lausuda ma tol päeval poleks julgenud.
Vahepeal on taevas helesiniseks läinud. Ma ei ole täna öösel maganudki, kui seda elukirjade raamatut kokku panin.
See oli pealtnäha tavaline öö, võibolla Sina näiteks magasid ja nägid unenägusid, mille sisu Sa kahjuks hommikuks juba unustasid, alles jäi ainult üks õrnalt hoomatav tunne.
Ja kindlasti oli kellelegi tänane öö ebatavaline. Keegi sünnitas, keegi suri, keegi sai teada kahest triibust testil just praegu, varahommikul. Keegi veetis unetu öö pärast diagnoosi, keegi oli õnnest unetu, kellelgi läks paistetus alla ja kellelgi läks just paiste ja ta asub just praegu helistama registratuuri, et arstiaega saada… Miljonid mikromaailmad käivad me ümber.
Minu isiklikus mikromaailmas on juhtunud palju pisikesi lugusid, nagu meil kõigil. On olnud neid hetki, kus ma imestan “Kas see ongi mu elu?” ja olen tundnud vajadust seda kirja panna, et kindlaks teha: on tõesti juhtunud. Väikeses on peidus suur ja alati võib ühest inimesest peegelduda maailm, kui õigel hetkel õige nurga alt kaeda.
Ma loodan, et minu elust saadetud kirjad aitavad midagi maailma kohta meelde tuletada ka Sinul, mu kirjade lugeja.
В В В В Epp Petrone
В В В В september 2014
NГјГјd ma tean
Mälestused on nagu postkaardid, mis kusagilt kaugelt meie juurde saadetakse. Ja uues kohas olles loeme neid uutmoodi…
Nüüd on mul laps. Tagasi vaadates näen vanades mälestustes uusi tahke, mida varem ei märganud.
Näiteks üks pealtkuuldud vestlus, hetk teismeeast. “Kas vaatasid Kapten Tenkeši eilset osa?” – “Oh, see käis meil küll, aga me vahtisime hoopis oma tite tsirkust teleka ees!”
See jutt tundub mulle kuidagi väga ebamõistlik, nii et juurdlen selle üle veel hiljem. Kuidas saavad kaks täiskasvanud inimest istuda teleka ees ja eelistada põnevale järjefilmile oma lapse vaatamist? Seal pidi olema mingi saladus, millele ma täpselt pihta ei saanud.
Nüüd ma tean, mismoodi saab kogu täiskasvanute maailmale eelistada aja maha võtmist ja hullamist. Kuidas saab kolmekesi koos mängida peitust, kõigil kõhud naerust valusad. Kuidas kuuseküünalde lõhnal ja piiluvatel päkapikkudel on palju rohkem mõtet sees kui varem. Kui päris aus olla, siis elu enne lapse saabumist tundub tagasi vaadates pingutatud.
(Kümme aastat hiljem. Need read said toona kirjutatud idealismiga. Järele tuli ka selliseid päevi, kui ma lükkasin lapsekäru, jäin vahetevahel seisma ja imestasin: kas see on tõesti minu elu? Või