Minu Rootsi. SГјnnitusvaludeta Гјhiskond?
Charlotte Lii Tipp
Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn. Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti. Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.
Charlotte Lii Tipp
Minu Rootsi. SГјnnitusvaludeta Гјhiskond?
PГјhendan oma teekaaslastele Raigole, Robertile, Ringole ja Stellale
SISSEJUHATUS
„Kas ma tõesti olen end ise vabatahtlikult sellesse kohutavasse olukorda pannud?“ vasardab peas, kui olen 2010. aasta juunis Stockholmis ämmaemandana oma esimesel tööpäeval teel tööle. Ämmaemanda töö kogemus on pea olematu, rootsi keel peale kümneaastast mittekasutamist totaalselt roostes ning mul pole vähimatki aimu, kas mulle usaldatavate tööülesannetega üldse toime tulen.
Lõuna paiku annab kramp kõhus pisut järele. Kolleegid tunduvad olevat sõbralikud ja abivalmis. Kuid ülemuse poolt alguses sageli esitatavale küsimusele „Kas sa tunned, et oled nüüd sisse elanud?“ saaksin jaatavalt vastata alles paar aastat hiljem.
Minu esimene tutvus Rootsiga saab alguse kaheksateist aastat varem, kui 1992. aastal satun 16aastasena lubatud gümnaasiumiklassi asemel hoopis täiskasvanutele mõeldud restoranitöö-kursusele. Teha pole enam midagi ja tuleb valida, kas sõita tagasi või jääda. Valin jäämise ja sellest kujuneb ääretult huvitav ja arendav aasta, millest jääb Rootsi-pisik väljaravimatult külge.
Selle raamatu ilmumise ajaks olen Rootsis elanud kokku seitse aastat, seda nii õpilase, au pair’i, ämmaemanda kui emana. Olen paaril korral Eestisse tagasi kolinud, kuid praegu tunneme end perega siin hästi ning naasmise plaane ei pea.
Ma ei ole näinud meie Rootsi-kolimises mingit traagikat ega tundnud lahkumisvalu. Pean kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn. Ja me ei tulnud siia palga pärast. Vähemalt mitte ainult palga pärast. Suuremaks ajendiks oli vahelduseigatsus, samuti teise keele ja kultuuriruumi tutvustamine lastele, et laiendada nende silmaringi ja ehk suurendada tulevikuvõimalusi. Kõige enam oli põhjuseks aga meie toonase Eesti-elu pingelisus ning lootus elada rahulikumat igapäevaelu stressivabal maal, nagu ma Rootsit varasemast teadsin.
Selles raamatus tuleb juttu minu hilisteismelisena Rootsis elatud aastatest, hilisemast koos perega siia kolimisest ja kohanemisest, sõpradest, kolleegidest, võrdõiguslikkusest, natuke mitmekultuurilisusest. Ka sünnitushaigla tööst Rootsi moodi, laste jalgpallitreeningutest ja igapäevaelust, ning lõpuks jagan pisut soovitusi põnevate Stockholmi-lähiste ja kaugemal Rootsis asuvate paikadega tutvumiseks.
Olen lugenud-kuulnud erinevaid hinnanguid ja arvamusi rootslaste olemuse kohta, näiteks et ollakse naiivsed ja konfliktikartlikud, vastutus- ja otsustusvõimetud. Minu kogemus seda ei kinnita. Pigem vastupidi: enamik, kellega minul on kokkupuudet olnud, on rõõmsameelsed, seltsivad, sirgeseljalised, tolerantsed, sõbralikud, abivalmis, hea huumorisoonega perfektsionistid. Negatiivse poole pealt võiks välja tuua liigse turvalisuseihaluse ning harjumuse mõelda ja käituda vaid raamide piires – igaks juhuks, et oleks ikka turvalisem.
Jäägu lugeja otsustada, kas ees