Iga teekond saab alguse sГјdamest
Kristel Kaaber
Raamat Itaalia kultuuriloost ning tuntud ja vähem tuntud kultuuri- ja poliitikategelastest üritab hajutada stereotüüpset nägemust sellest maast ja tema elanikest ning aidata avastada Itaalia sügavamat, tihti turistipilgule märkamatuks jäävat olemust. 23 aastat Itaalias elanud eestlanna kirjeldab oma eluteed ja arengut talle oluliste inimeste ja sündmuste kaudu. Siinsed lood on mõeldud igale uudishimulikule Itaalia-huvilisele. "Kirjutan inimestest, kes on mind kättpidi Itaalia kultuuri juhtinud ning seal orienteeruda aidanud. Ainsaks valikukriteeriumiks oli võime anda üks tõuge, et lükata üle selle piiri, kus lõppeb välismaalaseks olemine ja algab itaallase maailm, kus muutud vaatlejast osavõtjaks. Igaüks neist väljendab seda Itaaliat, mis turisti perspektiivist vaadates tihti varju jääb, aga see koosneb lugudest mõnikord ilusatest, mõnikord kohutavatest mis avavad selle maa hinge paremini kui miski muu."
Kristel Kaaber
Iga teekond saab alguse sГјdamest
EessГµna
Ma ei ole Itaaliat kirjeldades erapooletu, nagu ei saa olla erapooletu sõbra suhtes, kellega lapsepõlves verelepingu sõlmisid; nagu ei saa erapooletu olla vanema suhtes, kelle hool ja valud on sinu päevadest läbi põimunud. Olen pealtnägija, silmaga tunnistaja, kes tunneb vajadust selgitada oma armastatu erakordsust kogu maailmale, teda kaitsta pealiskaudsete arvustuste ning nii mõnegi põlgliku pilgu eest. Itaalia on olnud mulle 23 aasta jooksul enam kui elupaik: eelkõige on ta olnud kõige minu südames toimuva hälliks ning karmi käega õpetajaks.
Seega ei ole midagi imestada, et minu jaoks on Itaalial veidi teine nägu kui paljude teiste jaoks, kes temaga on kokku puutunud. Ma ei ole midagi romantiseerinud ega kaunimaks maalinud, olen lihtsalt ääretult armastanud seda maad ja tema rahvast, kelleks pean lisaks itaallastele ka iga inimest, kes on oma saatuse Itaaliaga sidunud.
Kirjutan inimestest, kes on mind kättpidi Itaalia kultuuri juhtinud ning seal orienteeruda aidanud. Osa neist ei ole enam meie hulgas, osa jätkab oma rajal käimist, mõned üle maa kuulsad, teised täiesti tavalised imetlust väärivad inimesed. Ainsaks valikukriteeriumiks oli võime anda üks tõuge, et lükata üle selle piiri, kus lõppeb välismaalaseks olemine ja algab itaallase maailm, kus muutud vaatlejast osavõtjaks.
Igaüks neist peaks ümber lükkama, loodan, nii mõnegi Itaalia kohta liikvel oleva käibetõe.
Igaüks neist on väljendab seda Itaaliat, mis turisti perspektiivist vaadates tihti varju jääb, aga see koosneb lugudest – mõnikord ilusatest, mõnikord kohutavatest – mis avavad selle maa hinge paremini kui miski muu.
Kuidas mõista Roomat, tundmata Alberto Sordit? Kuidas näha Napoli hinge ilma Totòta? Kuidas hinnata itaalia muusikat teadmata Minat või Lucio Battistit? Milline on parim viis vaadata itaallase südamesse, kui mitte läbi Vasco laulude? Kes iseloomustaks sitsiillaste suurust rohkem kui magistraadid Falcone ja Borsellino? Kes tooks paremini esile itaalia naiste jõudu kui Rita Levi-Montalcini või Franca Viola? Kes aitaks meid paremini viia Itaalia mustadesse müsteeriumitesse kui mitte Roberto Calvi? Kuidas sündis Domenico Modugno maailmakuulsa „Volare” müüt?
Muidugi oleksin võinud nende nimede asemel valida teisi, sama erakordseid inimesi, kelle lugude läbi üritada avada Itaaliat ja itaallasi, aga just nemad on olnud mu vaimseteks „ristivanemateks”. Teistmoodi elu alguseks läbi teistmoodi silmade, läbi teistmoodi tunnete paigas, millest on saanud mu kodu. Asendamatult, armastavalt, paratamatult kodu.
Kuidas leidsin oma koha vasak- ja parempoolseks jagunenud Itaalias? Miks ei ole pasta taldrikutäis makarone? Millised on sõnad, millele ma pole kunagi sobivat eestikeelset vastet leidnud? Mille poolest on Rooma niivõrd unikaalne?
Panin kõik need lood kirja lootuses jätta pisike jälg suure maa välismaal vähetuntumast palgest läbi seda loonud inimeste või asjade, mis nii või teisiti on itaallaste DNAs.
*
Iga teekond saab a