Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes
Sergei PГµlme
Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks. See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.
Sergei PГµlme
Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes
Mu LГµuna-Ameerika sГµpradele, kes tegid selle seikluse vГµimalikuks. Ja mu kannatlikule perele, kes aitas mul selle kirja panna
SISSEJUHATUS
Ühel sombusel veebruarihommikul 2004. aastal leidsin meilikastist omapärase töökuulutuse. Ebamäärane pealkiri „Pakkuda seiklus suveks” äratas mõõdukat tähelepanu, kuid peale sisu lugemist hakkas mõte kiiremini tööle.
Pakuti võimalust elada keset metsikut vihmametsa Prantsuse Guajaanas, mis on Prantsuse asumaa Lõuna-Ameerika kirdenurgas. Tööpakkumine oli üsna ebaharilik: otsiti putukapüüdjat Eesti bioloogiatudengite seast. Võimalus elada keset metsikut vihmametsa kõlas väga intrigeerivalt, võib öelda, et olin sellest passiivselt unistanud kogu oma teadliku elu. Pakkumine, mis tundus liiga hea, et tõsi olla, oli siinsamas käeulatuses! Kirja autor oli tollane bioloogiamagistrant Villu, kes oli Prantsuse Guajaanas veetnud pool aastat tänu samalaadsele internetist leitud töökuulutusele. Sealne tööandja jäi Villuga rahule ja nii otsitigi uut eestlasest putukakütti.
Pikemalt mõtlemata kandideerisin ning peale mõnenädalast kirjavahetust naeratas mulle õnn ja osutusin valituks. Kohtusin Villuga, kes näitas mulle enda tehtud fotosid ja rääkis põhjalikumalt kohalikust eluolust. Minu põhitööks pidi saama troopiliste putukate püüdmine, valdavalt öise valguspüünisega, mis pimeduses putukaid ligi meelitab.
Mõeldud, tehtud. Sain kollapalavikuvastase vaktsiini, ostsin lennupileti Pariisi (üle ookeani lennu lubas tööandja tagada) ja mõne kuu möödudes koitis lahkumise päev. Ehkki ees tõotasid oodata põnevad seiklused ja seni tundmatu maailm, lahkusin mõnevõrra kurvalt 13. juuni varahommikul oma Pärnu emakodust, et õigel ajal Tallinna–Pariisi lennule jõuda.
Kuigi ma ise ei võtnud enne minekut vaevaks taustauuringut teha ja minu teadmised kujunesid kohaloleku ajal, peaks lugejale selguse huvides Prantsuse Guajaanast põgusa ülevaate andma. Esimene asi, mis paljusid eksitab, on eksootiline nimi. Esimese hooga on raske seostada Guajaanat Euroopaga, ometi kehtib Prantsuse Guajaana pinnal täielikult Euroopa Liidu õigusruum ja seda juba euroliidu algaastatest. Kui meie alustasime eurodes arveldamist alles 2011. aastal, siis seal võeti need kasutusele juba 1999. aastal, paralleelselt emamaaga. Kui nüüd lugeja viitsib oma rahakotist otsida kasvõi viieeurose rahatähe, siis kupüüri tagaküljel võib märgata, et peale suure Euroopa kaardi on all vasakul nurgas eraldi välja toodud Prantsuse Guajaana.
Guajaana nimi tuleb põliselanikelt ja tähendab tõlkes „paljude vete maad”, tähistades kogu maa-ala Orinoco ja Amazonase jõe vahel. Tänapäeval asub seal kolm erinevat riiki: Guajaana, Suriname (endise nimega Hollandi Guajaana) ja Prantsuse Guajaana. Indiaanlaste kohta, kes territooriumile ilmselt esimesena jõudsid, pole suurt midagi teada. Esimesed eurooplased külastasid Prantsuse Guajaana piirkonda juba Kolumbuse