Minu Nizza. Paradiis käeulatuses
Riina Kangur
Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa'st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad. Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.
Riina Kangur
Minu Nizza. Paradiis käeulatuses
Soovin tänada Tiinat, oma kunagist ülemust, kes mulle selle mõtte – kirjutada raamat Nizzast – pähe pani. Aitäh, Tiina!
Aitäh Edale, minu toimetajale, kelleta poleks raamat see, mis ta praegu on.
Veel tahan tänada Andet, Triinu-Mari, kogu kirjastust – tõeline meeskonnatöö, kiire, efektiivne, sõbralik ja stressivaba.
Ja muidugi ei saa ma tänamata jätta Maria Isabelle’i, kes mulle raamatu pealkirja andis.
Pühendan „Minu Nizza“ Serge’ile, mu päästjale.
SISSEJUHATUS
See pole sugugi niimoodi, et „kuhu ma nüüd kolida võiksin? Seal ma olen juba elanud, seal ka, ja seal… Kuhu siis nüüd minna?“. See otsus ei tule sugugi kergelt (nagu mõned, võib-olla, arvavad), sest 50aastaselt kuskil teises maailmanurgas oma elu alustada – see on hullumeelne temp. Aga mul pole valikut. Minu majanduslik olukord Eestis on sügavates miinustes ja minu väike õpetajapalk tekitab kuust kuusse neid miinuseid veel vaid juurde. Vaatamata sellele, et peale koolitöö teen ka tõlketöid ja annan eratunde, pole ma juba kaheksa kuud suutnud tasuda oma korteri kommunaalkulusid ega maksta tagasi väikelaenu, mis ma mõni aasta tagasi korteri sisustamiseks võtsin. Kuna ma töötan sõna otseses mõttes seitse päeva nädalas, siis pole mul aega ei oma laste, sõprade ega sugulaste jaoks. Mul pole enam mitte kellegi ega millegi muu jaoks aega peale töö, töö ja veel kord töö. Väsimusest teen ma aga kõike seda järjest lohakamalt ja ülejala. Ja see mulle ei meeldi. Ma olen alati oma lastele õpetanud: kui midagi teed, siis tee korralikult, muidu pole sel mõtet.
Kõigele lisaks ripub mul pea kohal oht oma kodust ilma jääda.
Et mitte oma korterit Tallinnas kaotada, pean ma midagi ette vГµtma.
Kanada kodakondsusega, mis on mul seal elamise aastatest, oleks mul võimalus Kanadasse tagasi kolida. Ma isegi uurin hoolega sealset tööpõldu ja õpetajapalkasid – see tundub väga lubav ja positiivne. Ma räägin Skype’i kaudu oma Kanada sõbraga ja ta kinnitab mu uurimisandmeid. Kõik tundub nii lihtne ja käegakatsutav. Mul on tugiisik Kanadas olemas, tööpõld on seal lai, ma tunnen ja tean seda maad (ja oh! – lennujaamas passi näidates kuulen ma kindlasti öeldavat „Welcome home!“[1 - Tere tulemast koju! (inglise k)]), aga ma tean ka seda, et kauge vahemaa hakkab mu hinge varem või hiljem hävitama, ma olen seda korra juba proovinud, olen selle läbi elanud.
Ma uurin ka Soome tööpõldu. Ma tean, et seal on head palgad, olen 11 aastat Soomes elanud ja seal ka õpetajana töötanud. Üks mu tütardest elab Helsingis. Nii et…
Aga mul on Soomega kurvad mälestused. Kolida tagasi sinna, kus oli kõik kunagi nii ilus ja siis mürinal kokku varises – see ajab mind lihtsalt nutma.
Ja siis tuleb lГјhike teade Nizzast.
Nizzast! Côte d’Azur! Aga ma olen ju eluaeg unistanud Lõuna-Prantsusmaal elamisest!
Tõepoolest, kogu oma teadliku elu olen unistanud rääkida seda imeilusat keelt, tunda päev päeva