Aja kirju

Olev Remsu

Olen veendunud, et teadmised on kollektiivne vara. Siia raamatusse raiutud kirjaridades üritan oma teadmisi jagada. Mõned asjad siin maailmas vapustavad mind. Näiteks tuimus, ihnsus ja ahnus. Näiteks suhtumine õnnetuisse, ka õnnetuisse põgenikesse. Püüan siin sellist suhtumist lahata. Ma ei salli russofoobiat, mulle meeldib Venemaa. Siinses Venemaa-tsüklis jagan teadmisi ja kogemusi, mida olen seda riiki risti-põiki läbi käies korjanud. Surm on mind alati huvitanud. Mis see on? Kuidas sellesse suhtuvad eri rahvad? Surmgi on siin jutuks. Samuti rahvuslased ja võõraviha, alkohol ja anonüümsed kommentaatorid, Savisaar ja Jeesus, Putin ja Hitler ning teised tegijad. "Aja kirju" koondab Olev Remsu kirjutisi perioodilt 2000 – 2015.

Remsu Olev

Aja kirju

Hellele, tänu kellele see sündis.

Saateks

Ilukirjandusega reageerid elule justkui ümber nurga. Ütleme siis, et reageerid konstrueeritud loo ja metafoori kaudu. Teinekord tahad aga oma arvamuse välja öelda otsejoones, ilma keerutamata. Soovid avaldada oma suhtumise sirgelt: see meeldib mulle, seda teist aga ma ei salli. Selle asemel, et kokku seada armukolmnurka, kus sa maskeerid prototüüpe, nii ennast kui ka teisi, kuidas jaksad.

Olen ikka olnud veendumusel, et teadmised on kollektiivne vara. Täpselt samuti nagu loodusrikkus või aardeleid. Kui ma ei jaga oma teadmisi, siis olen selle inimese moodi, kes leiab maapõuest (olgugi et talle kuuluvalt territooriumilt) näiteks araabia kulddinaari ning jätab selle endale. Häbi! Mina olen üritanud siia raamatusse raiutud kirjaridades oma teadmisi jagada. Varem on need ilmunud peamiselt Postimehe, aga ka Eesti Päevalehe arvamuslugudena ning artiklitena paaris teiseski väljaandes.

Mõned asjad siin maailmas vapustavad mind. Näiteks tuimus, ihnsus ja ahnus. Näiteks suhtumine õnnetuisse, ka õnnetuisse põgenikesse. Püüan siin sellist suhtumist lahata.

Usun, et kõige paremini Eesti järel tunnen ma Venemaad. Ma ei salli russofoobiat, mulle meeldib Venemaa. Olen seal õppinud ja elanud, olen selle riigi risti-põiki läbi käinud, arvan, et olen korjanud teadmisi ja kogemusi, mida olen kohustatud jagama. Olen seda siin raamatus Venemaatsüklis teinudki.

Surm on mind alati huvitanud. Mis see on? Kuidas sellesse suhtuvad eri rahvad? Tunnistust sellest annavad rahvaste kalmistud. Surmgi on siin jutuks.

Ma ei ole siin peaaegu sõna-sõnalt uuesti ilmuvaid lugusid varustanud esmaavaldamise andmetega teadlikult. Olen sellega püüdnud neile anda igavikulist dimensiooni. Teiseks lisaks bibliograafia teaduslikku-akadeemilist mekki, mina aga püüan olla esseist või vähemalt publitsist.

Karskusartiklid kirjutasin kümmekond aastat tagasi ja neid võiks tänagi avaldada, muutmist vajanuksid vaid mõned numbrid, sedagi kasinalt. Ehk kehtib see teistegi kirjatükkide kohta?

Mõnikord tuleb tõesti peale mõte, et pingutan asjatult, otsekui veeretaksin mäkke hiiglaslikku kivikamakat, mis tipust üha alla vurab. Nagu teeb vist tänini kaks korda surnud Sisyphos.

Loodan, et mitte, loodan, et mu suletööst on ühiskonnal siiski ivagi kasu.

В В В В sГјgis 2015

Elagem ilma valeta

ALEKSANDR SOLŽENITSÕN KIRJUTAS 12. veebruaril 1974. aastal essee „Жить не по лжи“. Toona elas „Gulagi arhipelaagi“ eest 1970. aastal Nobeli preemiaga pärjatud kirjanik veel Nõukogude Liidus, kuid oli juba kodakondsusest ilma jäetud. Samal päeval ta arreteeriti ning toimetati kähku, et protestivoogusid kahandada, järgmisel hommikul lennukiga sunniviisiliselt Lääne-Saksamaale. 18. veebruaril avaldas aususe manifesti Londoni ajaleht Daily Express, pärast seda võis teksti kuulda välisraadiotest, Ameerika Häälest, Vabadusraadiost jne, imperialistlikest õõnestuskeskustest, kui mineviku adekvaatse edastamise nimel pruukida toonaseid propagandasilte.

Seejärel asus hooga tööle omakirjastus kodumaal. Minuni jõudis üks maisipaberile tipitud eksemplar ülikooli kohvikus ja juba selges eesti keeles pealkirja all „Elagem ilma valeta“. Masinakirjatekst oli hele ja raskest